Savanna (Eesti keeles)

37. peatükk

"Ma ei tea, kas see on sinu arvates praegu veidi vastandlik kogu sellele sinu ja Shane'i jutu teemale hetk tagasi," sõnas Elissa, keerates minu toa ust lukku. Peale seda viskas ta võtme mulle tagasi.

"Aga mida sa üldse plaanid?" Elissa oli mind sõnagi lausumata minu toani juhatanud. Kui ta nüüd ukse lukku keeras, tekitas ta minus vaid veelgi suuremat segadust.

Elissa istus laua taga olevale toolile, näoga minu poole. Olin ise istet võtnud oma voodil, kõigutades üht jalga üle teise. Ja kuigi ma tahtsin teada, mis Elissal minu siiavedamisel mõttes oli, ei saanud ma omaenda mõtteid eemale meie vestlusest Shane'iga. Ma tundsin end kuidagi... halvasti, et temaga niiviisi rääkinud olin.

"Nagu Shane sulle ütles, on väga palju erinevaid võimalusi, mida oma hingega teha saab," lausus tüdruk. "Ning juhtumisi käin mina iga nädal siin laagris ühel trennil, mis just nimelt neid võimalusi õpetabki." Ta tõstis käe, osutades sõrmega minule. "Ning sina paistad praegu vajavat puhkust. Sest midagi justkui painaks sind."

Viskasin pilgu enda ette maha. Elissal oli õigus. Kogu see hüäänide värk, Jake'i salatsemine ning temast eemal viibimine, rääkimine Shane'iga ja võibolla natukene isegi see tohutu keskonnamuutus olid minu tunnetesse segadust toonud. Tundsin end kuidagi rahutult. Mul oleks hea meel sellest kõigest korraks eemale saada.

"Mida see sinu kavatsus endast täpsemini kujutab?" küsisin, vaadates viimaks tagasi Elissa suunas.

Elissa naeratas. "See saab lõbus olema. Seda ma sulle luban." Ta tõusis toolilt, astudes minu voodi ette. "Esiteks, lase endal mugavalt selili langeda." Seda öelnud, kadus ta ise minu vaateväljast. Kergitasin kulmu ning küünitasin ette, nähes teda minu toa põrandal lesimas.

"Sa ei taha ju püsti seista, kui kehaga kontakti kaotad," ütles ta mulle otsa vaadates. Ohkasin seepeale ning tegin nagu ta oli öelnud, asetades end voodile pikali.

"Sulge silmad."

Tegin sedagi.

"Nüüd, tunneta neid punkte oma kehas, mis ma sulle kohe nimetan. Sõrmeotsad. Varbad. Selgroog. Vereringe. Aju."

Kortsutasin selle loendi peale kulmu, ent vaikides järgisin siiski käsku. Mõneks momendiks Elissa vaikis, ning seda oli täpselt piisavalt, et kogu see keeruline vereringesüsteem kätte saada. Ausalt öeldes oli see väga veider. Peaaegu taoline tunne, et iga hetk võib iiveldus nõrganärvilisusest sisse lüüa. Ent seda ei juhtunud.

"Oled valmis?" küsis ta seejärel.

"Valmis milleks?" See tegi mind natuke närviliseks, et ma Elissaga nii kergelt nõustunud olin, ilma et mul oleks aimugi, millega ma täpselt nõustusin.

"Ma hakkan kolmest lugema. Ühe peal unusta kõik mu ja keskendu hoopis tulele."

"Tulele?"

"Jah. Mõtle leekidele, kõrvetavale kuumusele. Ja tee seda nii kiiresti ja nii suure tahtejõuga kui suudad. Valmis?"

"Ma arvan..." vastasin kõhklevalt.

"Olgu." Elissa hingas sügavalt sisse-välja, mina hammustasin huulde. "Kolm... Kaks... Üks!"

Nagu Elissa oli öelnud, kujutasin oma silme ette lõõmava tuleleegi, nii ereda ja kõrvetava kui suutsin. Mind aga ehmatas, kuidas Elissa loetud punktide asemel täielikult tulele keskendudes kogu minu hing justkui kokku tõmbus, kogunedes kõrvetavaks keraks kuskil minu sisemuses. Nagu see muutus oleks toimunud liiga järsku. Justkui pitsitavad niidid oleksid tõmmatud läbi minu jäsemete, alates näppudest ja varvastest. Kõrvetav jutt jooksis üles minu selgroost ning veider soojuselaine uhus läbi minu pea. Kuna kõik see juhtus nii kiiresti, ja kuna ma sellest nii väga ehmusin, oli see peaaegu nagu instinkt, et ühendused oma keha ja hinge vahel katkestasin. Ehk siis teisisõnu, ma praktiliselt viskasin põletava hinge enda seest välja.