Savanna (Eesti keeles)

13. peatükk

Nüüd tundus asi halb olevat. Nicole põrnitses mind kogu tunni aja, millesse ma koguni kolmkümmend minutit hilinesin. Vahetunnil kadus ta üldse ei tea kuhu ning ka järgmistel tundidel ei läinud paremini. Kuni söögivahetunnini ei rääkinud ta minuga kordagi.

Istusin Rudyga sööklalauas kahekesi, heites pilgu korduvalt ukse poole, kuid Nicole polnud siiani tulnud. Minu arvates reageerib ta üle, kuid ma ei ütle seda välja.

"Kas Nicole sulle ütles midagi?" küsisin viimaks Rudylt. Ka tema oli vaiksem, kuid ei jätnud mind nii üksi. Äkki oli asi hoopiski milleski muus, millest mul aimugi pole? Ma tundsin, nagu mulle tehakse ülekohut.

"Ta usub, et jäid Jake'iga meelega kauaks ära. Tead küll. Te olete viimasel ajal rohkem koos olnud."

Ohkasin. Seda oligi, jah, arvata. Äkitselt aga meenus mulle, et mul pole ühtki tõelist põhjust neile öelda. Ma ei saa ju kuulutada, kuidas hüäänid meid taga ajama hakkasid, ning Jake siis jaaguarina mind oma majani juhatas.

"Me eksisime ära," ütlesin oma toitu sorkides.

Rudy silmadest oli näha, nagu ta teaks, et ma valetan. Ent ta vaid noogutas õrnalt ning sõi edasi.

"Jake'i ja minu vahel pole midagi, ausalt." Minu toon oli paluv. Ma ei tahtnud, et nad asjadest nii valesti aru saaks, samas kui mina ei saa tõeseid põhjendusi neile anda. See kõik oli Jake'i süü. Ta võiks mu lihtsalt rahule jätta.

"Jake tunneb seda metsa," kostis ta nii vaikselt, nagu ta ütleks seda iseendale, ning ma vaevu kuulsin seda.

"Miks sa seda arvad?" küsisin kulmu kortsutades.

Ta kehitas õlgu. "Jake elab ka ise metsas, kas pole?"

"Kust mina peaksin teadma," pomisesin, pöörates pilgu lauale.

"Te tulite ju tema ema autoga."

Nii et ta teab isegi, et auto oli Jake'i ema oma? "Kuidas sa tead, et autoga tulime?"

"Ma istusin tunnis akna ääres," vastas ta ükskõikselt.

Ohkasin ning sõin aeglaselt edasi, ilma et mul erilist söögiisu olnud oleks. Ka Rudy ei rääkinud enam, ning ka temal ei paistnud söögiisu olevat. Ma ei osanud aga öelda, mis teda muretsema pani. Tegelikult on ta üldse viimaste päevade jooksul kuidagi teistsugune olnud. Ma ei teadnud ka, kas peaksin temalt selle kohta küsima.

Siis aga lähenesid tuttavad sammud ning vaikse plaksatusega asetati kandik lauale, minu vastas kohale. Nicole istus ükskõikselt laua taha ning heitis minule tühja pilgu, milles oli märgata vägisi kinni hoitud süüdistust. See pilk oli aga lühike, ning midagi ütlemata asus ta oma toidu juurde. Ma teadsin, et tema rääkimist ei alusta, mistõttu pidin seda tegema ise. Ma ei tahtnud Jake'i tõttu oma parimat sõbrannat kaotada.

"Nicole, palun vabandust. Minu ja temaga ei juhtunud midagi sellist... Me lihtsalt eksisime ära."

"Ei ei, pole midagi," vastas ta teeseldud ükskõiksusega. "Ma lihtsalt lootsin, et minu parim sõbranna on piisavalt aus, et ütleb, kui tal poisiga, kellesse mina armunud olen, mingi suhe tekib. Ju ma siis tean sind vähem, kui ma arvasin." Ta ei teinud teist nägugi, ainult tema silmades oli näga viha ning reetmist. Nicole ei vaadanud rääkides minu poole.

"Ma olen aus. Nicole, palun... Jake ei meeldi mulle..."

"Sa ei pea valetama." Tema hääl korraks murdus, kuid ta oskas seda osavalt varjata.

"Ma ei valetagi." Ohkasin. "Nicole, sina oled mulle tähtsam. Me oleme lapsest peale sõbrannad olnud. Ma ei valetaks sulle niiviisi."

Nicole vaatas nüüd minu poole, tema silmis seekord valitsemad kurbus. Olen kindel, et ka tema ei tahtnud mind ühe poisi pärast kaotada.