Savanna (Eesti keeles)

7. peatükk

Ma ei tea, mida minu ema sellest arvas, kui praktiliselt kogu päevaks jällegi oma tuppa sulgusin, kuid olemata nõus järgmist päeva koolist vabaks võtma.

Istudes oma toas üritasin oma hirmudele vastu seista. Kuskil poole sellest ajast ma nutsin. Mul pole aimugi, mida Jake veel kavatseb minuga teha. Ja kuni ma viibin siin, oma väikeses kodulinnas Blue Mist'is, ei ole ma Jake'i eest tõenäoliselt kaitstud. Aga ma ei tahtnud siit lahkuda. Pealegi, mida ma oma vanematele ütleksin?

Ja kui ma elada tahan, pean järelikult saladust hoidma. Kui vastumeelne see mulle ka poleks. Nüüd jäi veel kõigest hingest soovida, et Jake mind rahule jätaks.

Suundudes järgmisel päeval kooli, hoidsin kogu tee silmad lahti. Kooli ees oli palju rahvast ning enne nendega liitumist käisin silmadega hoolikalt võimalikult paljude näod üle. Märkamata midagi ohtlikku, liikusin kiiretel sammudel läbi koolimaja eesukse.

Viibides kogu aja koolis koos Nicole'i ja Rudyga, liikusime vahetundidel palju koridorides ringi. Päeva lõpuks polnud ma Jake'i aga kordagi näinud. Ja kui oli aeg kodu poole minna, ei olnud jällegi märku ei temast, tema kambast ega nende mustast pikapist. Poole tee koju saatis mind Nicole, ülejäänu läbisin üksi. Ning kui ma viimaks koju jõudsin, tundsin kuidas pinge hetkega langes ja minu olemus rahunes. Ma polnud märganudki, kui pinges ma kogu aja olin olnud. Kuid ilma ühegi ohtliku sündmuseta läks ka minu ülejäänud päev rahulikumalt. Ma ei tõmbunud oma tuppa ega vaikinud suurema osa ajast.

Kuid järgmisel päeval uuesti kooli suundudes ei olnud ma enam nii rahulik. Olin alles valvel, otsides ohtu. Õnneks aga ei näinud ma Jake'i ka sel päeval. Ega ka mitte järgmisel. Alles reedel hakkasin juba rohem rahunema. Ma ei lasknud valvsusel kaduda, kuid ei jälginud ümbrust enam ka nii pingsalt. Mind rahustas ka see, et eelmisel päeval Nicole'ilt kuulsin, et Jake'i pole neil päevadel üldse koolis olnudki. Kui Nicole seda öeldes tsipa nukker paistis, tundsin mina aga tugevat kergendust. Kui välja arvata väike hirm, mõeldes, mida võis Jake teha kui ta koolis käia ei saanud.

Kui tunnid läbi said ja oma asju kappi panin, seisid Nicole ja Rudy mõlemad minuga. Meil oli plaanis peale tunde kolmekesi välja minna.

"Enam ma sind vägisi enam kuhugi kaasa kutsuma ei hakka. Ma luban," ütles Nicole mulle. "Kuid ma loodan et sa seda täielikult ära ei kasuta."

"Sul jälle plaanis kuhugi minna?" küsis Rudy.

Nicole kehitas õlgu. "Ma vaatan veel. Kui leian mingi hea koha selleks nädalavahetuseks. Aga kuulge, kas kumbki teist on kuulnud midagi sellisest kohast nagu Night Pack?"

Raputasin pead. "Pole kuulnudki."

"Mis sellega on?" küsis Rudy kulmu kortsutades.

"See on mingi klubi või taoline värk. Praktiliselt võimatu pidi olema sinna sissepääsu hankida."

"Sinu jaoks pole see ju kunagi võimatu," kostsin vaikselt, meenutades kordi kui ta mind taolistesse kahtlastesse kohtadesse kutsunud oli.

"Oota nüüd. Sa ei kavatse ju sinna minna?" küsis Rudy kahtlevalt.

"Sa siis tead seda kohta?" Nicole'il paistis hea meel olevat, et ka keegi peale tama midagi ööelust teab.

"Tean, ja ma ei usu et sind sisse lastakse. Ma soovitan sul parem sealt eemale hoida. Seal ei tegeleta just... heade toimingutega."

"Ja seda tead sina kuidas?" Nicole jäi käed puusas vastust ootama.

"Lihtsalt palun luba mulle, et sa ei lähe sinna," palus Rudy, mille peale Nicole viimaks ohkas ja noogutas.

"Olgu siis. Ma ei lähe. Aga mis seal siis nii hullu on?"

Panin oma kapi kinni ja suundusime aeglaste sammudega koolimaja väljapääsu poole.