Savanna (Eesti keeles)

10. peatükk

Jake'i ma õnneks seal rohkem ei näinud. Õhtu läks kenasti, vaatasime ära kontserdi ning viimaks, õhtu lõpetuseks, tulid need kõige vägevamad ilutulestikud. Eelmised polnud nende kõrval veel midagi.

Rudy sai meiega olla vaid lühikest aega, ta pidi lahkuma kohe peale viimaste ilutulestike algust. Mind hirmutas aga veidi see, et ema samuti varem lahkunud oli. Ta ei tahtnud nii hiljaks jääda. Ning Nicole'ile tuli auto järgi, mis tähendas üht. Ma pidin minema üksi. Ja kohe kui ma tühjadele pimedatele tänavatele jõudsin, tundsin end ebaturvaliselt. Ma lausa teadsin, et kohe midagi juhtub. Kas siis Jake ilmub välja või...

"Oot, oot... Hei!" kostus kellegi hääl kuskilt minu tagant, nagu poleks see keegi kindel, kas tunneb mind. Ja see oli väga halb ajastus, kui ma just selliseid mõtteid mõlgutasin. Karjatust suutsin küll tagasi hoida, kuid ehmatus pani mind päris hüppama kohe.

Kuid kuna ma ei tundnud hääle omanikku ära, kartsin ikkagi ohtu. Üritades seda mitte välja näidata, pöördusin ümber et näha kõnelejat.

Esialgu nägin teda vaid õrnalt pimeduses, teda valgustamas vaid eemal seisev laternapost. See oli keegi poiss, minust võibolla aasta või paar vanem. Tal olid lühikesed heledad juuksed ning ta kandis pikka tumedat jakki ja musti pükse. Kuid temaga oli kaasas veel kuus isikut, kõik umbes tema vanused poisid.

Kuna ma pole kindel, et neid tean, läbis mind suurem hirm. Ta naeratas mulle, tema pilk mõõtmas mind jalatallast pealaeni. Hakkasin juba mõtlema, miks jälle mina. Peale seda, kui savannalastest esimest korda teada sain, tuleb mul nendega järjest tegemist teha. Ning ma olin juba peaaegu täiesti kindel, et nad on savannalased. Seda võis arvata nende oleku järgi, kuigi ebakindel tunne oleks sellist kahtlast jõuku kohates kindlasti ka siis, kui mul savannalastest aimugi poleks. Nad tulid mulle lähemale, kõik silmitsemas mind.

"Sa oled see, kes seal koolimajas käis, eks? See, kellega Jake hakkama ei saanud?" küsis ta naeratades.

Nüüd tõmbusin tardunult paigale. Jah, nüüd tundsin ma nad ära. Jake'i kamp. Taganesin mitme sammu võrra, kui nemad vaid lähemale tulid.

"Hoidke eemale!" Ma vähemalt üritasin kõlada ähvardavalt. Hirm aga summutas ka selle natukese, mis mul välja tuli.

"Oota, ära nüüd ära jookse," ütles ta naerdes. "Ma oletan et Jake on sinuga rääkinud veel peale seda juhtumit?"

"Ma ei ütle kellelegi," olin kiire vastama.

Ta tuli aga ikka, kavala ilmega, minu poole. Teised olid kõnelejast aga kiiremad, minnes minust mõlemal küljel mööda ja lõigates minu taganemistee. Nad sundisid mind seisma jääma, vaatasin hirmunult minu ümber seisvaid kogusid.

"Kuidas sa üldse Jake'i käest pääseda said?" küsis keegi teine.

"Äkki hakkab Jake vanaks jääma," naeris järgmine.

"Ega sa Jake'i juhtumisi hiljaaegu näinud ole?" küsis nüüd sama, kes minuga alguseski kõneles. Mul aga ei olnud erilist tahtmist nendega rääkida. Hirmule vaatamata põrnitsesin neid vihaselt.

"Tal pole vist just suur jututuju," ütles keegi lõbusalt.

"Noh, tüdruk. Räägid sa ka?" Keegi neist pani oma käe mulle ümber piha. Ma kiljatasin ja kargasin ehmatades eemale, samal ajal kui teised naersid. Ma põrkasin aga vastu teisele poisile, kes mind kinni püüdis.

"No-noh?" küsis ta naeratades mulle otsa vaadates.

Lükkasin end kohe ta küljest lahti ja sattusin tagasi ringi keskele. Jälgisin neid kõiki, üritades meenutada mingeidki enesekaitse meetmeid. Raske uskuda, et nende peal midagi töötaks. Kuid ma ei tahtnud nende saagiks langeda. Vastu hakkan isegi siis, kui see kasutu on.