Savanna (Eesti keeles)

21. peatükk

Sõit ei kestnud väga kaua. Koht oli täpselt samasugune, millisena seda mäletasin. Miks see peakski teistsugune olema? Heledates toonides maja ei olnud väga lai. Sel paistis vaid kaks korrust, kuid hetkeks ma kõhklesin kas sellel mitte hoopiski kolme korrust pole, sest maja tundus palju kõrgem. Tõenäoliselt on seal hoopis pööning või midagi sellist. Ning maja ümbrus oli peaaegu täiesti tühi, asudes lagedas sõõris puude vahel.

Mulle meenus, et teatud mõttes meenutab see Rudy kodu. Ka tema elas eraldatud paigas metsa vahel. Ainult et tema maja on palju suurem. Rääkimata veel aiast selle ümber, kuhu mahuks veel kes teab kui palju samasuguseid maju. Ning ka Rudy aed oli tühi. Ma mõtisklesin, kas sel võib midagi pistmist olla sebraks olemisega. Võibolla on neil vaja jooksuruumi või midagi sellist.

Jake parkis enda auto oma ema hõbedase Audi kõrvale, mis tugevalt Jake'i Chevroleti varju jäi. See ei paistnud Chevy kõrval peaaegu üldse välja. Väljusime autost, ning Jake'i kõrval jalutasin tema maja poole. Uks ei olnud lukus, mistõttu oletan et me pole üksi.

"Jake?" kuulsin Claudia häält kõrvaltoast kui me läbi kitsa esiku tagasihoidlikku kööki jõudsime. Elutoa uks oli kohe seal kõrval. Ja nagu juba väljast vaadates aimu võis saada, ei olnud toad just kuigi avarad. Aknad ei olnud samuti just kõige suuremad, mis tubadele kuidagi natuke pimeda mulje andsid. Kuid muidu ei olnud siin viga midagi. Siin paistis väga hubane.

"Kes siis veel," vastas Jake talle.

Kui me köögis olime, panin tähele et esikus asuvatel kahel uksel, kus üks viib elutuppa ja teine kööki, pole erilist mõtet, sest köögil ja elutoal nagunii oli sein vaid pooleldi vahel. Keskelt olid need kaks ruumi ühendatud.

"Sinu sõbrad käisid siin. Jälle," teatas Claudia teisest toast. Köögist nägin teda ka istumas elutoa diivanil. Ta pööras just pea meie poole, ning mind nähes tuli tema näole ehmatus, mis peagi segunes murega.

"Ee, tere," vastasin kohmetult.

"Ma juba rääkisin nendega täna," vastas Jake minu kõrvale tulles. Ta märkas oma ema pilku, mis minu ja tema vahel käis. Jake'i näole tekkis äkki ilme, nagu ta oleks just midagi taibanud. "Me saame nüüd läbi Selinaga," seletas ta kiirelt. "Ta nõustus tulema. Ja mul on head kavatsused."

Mulle jõudis ka nüüd kohale, millest ta rääkis. Viimati oli Jake tahtnud mind tappa. Ja võibolla Claudia ei teadnud sellest, et Jake minuga nüüd lähemalt suhtleb. Noogutasin Jake'i jutu kinnitamiseks.

Tema ema noogutas samuti, kuid jäi siiski murelikuks.

"Me lähme üles," teatas Jake, suundudes edasi. Trepp oli köögi tagaotsas, kuid kõigepealt jäi ta kraani kõrval peatuma. Ta pistis pea kraani alla ja lasi veel joosta. Ma imestasin, kui ahnelt ta seda neelas. Tema olek oli siia jõudes muutunud. Ta tundis end väga koduselt. Aga miks ta ei peakski? Kui ta lõpetas, ei saanud ma siiski hoiduda kulmu kergitamisest.

"Mul on suurem veevajadus," tuletas ta mulle meelde. Muidugi, ta oli seda juba mulle näidanud, kui ta esimest korda minu kodus käis.

Seejärel juhatas ta mind trepist üles. Seal oli kuni maja teise otsani pikk, kuid peenike koridor. Jake juhatas mind viimase ukseni. Kui olime sisse astunud, avastasin et see tuba on siiani nähtutest selles majas kõige suurem. See oli magamistuba. Tõenäoliselt Jake'i oma. Seinad ei olnud väga silmapaistva värviga - tuhmid kreemjad. Toa nurgas oli voodi, mis paistis muideks üpriski lai, kuigi üheinimese oma. Selle kõrval, akna all oli kirjutuslaud, mis muidu oli tühi. Ainult sülearvuti suletult laua nurgal. Vastasseinas olid laiad riiulid, mis olid täis muusikaplaate ning ka igasugu muid erinevaid asju, mille loetlemine väga pikaks läheks. Vaba ruumi oli riiulitel aga vähe. Oli veel ka väike riietekapp, veel üks kapp, millel seisis mitte väga suur plasmateler ning kohe kindlasti ei saanud kahe silma vahele jätta seda suurt puu jändriku, mis tema toa ühes nurgas oli, voodi jalutsi pool. Pealt oli see täielikult ära kraabitud.