Savanna (Eesti keeles)

30. peatükk

Suurte silmadega vahtisin Jake'ile otsa. Tema jagas minu ehmatust. Tundsin tema haaret minu õlgade ümber tugevnevat.

"Me jäime hiljaks," sosistasin nii vaikselt, et vaevu ka ise seda kuulsin. Siiski sain aru, et minu hääl väriseb.

Jake raputas pead, tema pilgus ühel hetkel varjund raevukusest. Äkilise pöördega ümber keerates astus ta aknale lähemale, kuid mitte täiesti selle ette.

"Võibolla on meil veel aega," ütles ta mõne sekundi möödudes, haarates minu randmest ning juhatades mind kiiruga elutuppa.

"Kuulsite seda?" küsis ema, kui me nende vaatevälja ilmusime. "Peaaegu nagu..." Ta katkestas end, astudes ühtäkki välisukse poole.

"Ei, ema! Oota." Sain ta pidama enne, kui ta ukseni oleks jõudnud. Nüüd vaatas ta mind kummalise pilguga.

"Kas midagi on lahti?" küsis ta käed vaheliti asetades.

"Ema, ja isa..." Vaatasin huulde hammustades korda-mööda nende mõlema poole. "Me peame teile midagi rääkima." Ma ei oska öelda, kas olin rohkem närvis hüäänide, või oma vahematele saladuse avaldamise pärast.

Jake sammus kübetki vähem närvilisemana välisukse juurde, ning paistis seal midagi kuulatavat. "Ma ei usu, et pikaks seletuseks aega on," kostis ta toonitult. "Me peame siit minema saama."

"Oot, oot nüüd," sekkus isa vahele. "Kas keegi võiks täpsustada mis toimub? Ja Selina, sinu emal oli õigus. Miks sa koolis ei ole?"

"Isa, me..." hakkasin vuristades rääkima, ent mulle segas vahele järjekordne haugatus. Ja see paistis peaaegu nagu tulevat täpselt ukse tagant. Ma nägin oma silmadega, kuidas Jake aina rahutumaks muutus. Ta vaatas minu poole, tema pilgus valu. Ja ma taipasin ka ise: kui hüäänid siin on, siis kuidas me põgeneme?

"Mis asi see seda häält teeb," ümises ema omaette, astudes akna juurde. Tundsin jahedat värinat endast läbi jooksmas.

"Ema, oota, ma seletan..." Püüdsin samal ajal leida sõnu, kuid midagi ei tulnud mulle pähe.

Siis kostus peenike kiljatus, ema pärani silmad kinnitunud millelegi meie õues.

"Kas see on... h-hüään?"

Isa jooksis kohe tema juurde, pilk sama segaduses. Ning nähes väljas sama mida nägi ema, ilmus sinna kohe ka ehmatus.

"Mis siin toimub?" ütles ta omaette. "Kust nad tulevad? Kas kuskilt tsirkusest pääsenud või... Me peame sellest politseisse..."

"Sellest poleks kasu," teatas Jake, just enne kui mina midagi öelda proovisin. "Selline kõne suunatakse politseis savannalasest ülema poole. Ning tema ei võtaks sellega midagi ette."

Samal ajal kui mina pingule tõmbusin, vahtisid minu vanemad Jake'i nagu oleks too segane.

"Mis, savannalased? Millest..."

"Nad ei võta midagi ette? Miks?" karjatasin ehmatusega, katkestades isa jällegi.

"Looduse reeglid on erinevad inimeste omadest," vastas Jake mõrult.

Ma olin kui paigale naelutatud. Kas me siis ei saagi majast lahkuda? Kas me oleme täielikult ümber piiratud? Kas nad tapavad meid kõiki? Pisarad tahtsid vägisi mulle silma kippuda. Minu vanemad nõudsid meilt ikka veel seletust, ning Jake'i poole vaadates nägin, et tema oli sama nõutu kui mina.

Kriipimisheli vastu ust pani meid kõiki võpatama. See oli nagu keegi tõmbaks laisalt oma küünistega üle ukse külje. Ja sellele helile järgnes kellegi poisi hääl.

"Kop, kop! Ma tean, et te olete seal. Andke tüdruk üle ja teised jäetakse selleks korraks rahule," ütles hääl aeglaselt ja rahulikult. Ma tõmbusin veelgi enam pingule ning minu kurgust tuli kuuldavale tasane nuuksatus.