Savanna (Eesti keeles)

17. peatükk

Mul pole kunagi varem jalg kipsis olnud. Tegelikult on mul üldse kips varem vaid ühe korra elus olnud, kui ma olin väike. Ja see oli sõrme pärast. Jalaga oli aga hoopis raskem. Kartsin ka kooli mineku pärast, kuid avastasin, et sellega ei tohiks siiski probleeme tulla. Ema muretses mulle ühe kargu ja ma leidsin, et saan niiviisi väga hästi hakkama. Nõme oli ainult see, et koolis tuli selle kohta küsimusi paljudelt. Ja mul tekkis tunne, nagu oleksin ma invaliid.

Aga mul oli hea meel näha, et Nicole'iga oli kõik korras. Ta ei maininud eelmisel päeval juhtunut kordagi. Ja ei ühtki armukadeduse nooti tema poolt. Kuid kuna ma hakkasin muretsema selle pärast, mida Jake talle teha võis, küsisin ise.

"Kuidas end tunned? Eilse suhtes, ma mõtlen. Kui sa..."

"Pea ei valutanudki pärast väga. Mis oli natuke imelik, arvestades et ma lausa teadvuse kaotasin."

Vahtisin talle hetkeks juhmilt otsa.

"See oli nii imelik, eks? Ma komistan, kukun ja kaotan teadvuse, ning veidi hiljem kukud sina ja saad kipsi." Ta muigas selle peale. "Me oleks nagu hingesugulased. Tõelised parimad sõbrannad."

Nii et Jake oli talle siis sellise mõtte pähe pannud. Otsustasin sellega kaasa mängida.

"Sul vedas vähemalt, et ise terveks jäid. Aga Nicole, ma tahtsin veel öelda, et... vabandust, et Jake'iga viimasel ajal niimoodi..."

Nicole naeratas ja lõi käega. "Ära sellepärast muretse. Jake pole nagunii minu vastu kunagi huvi üles näidanud."

Ma oletasingi, et Jake talle midagi sellist tegi. Ja kuigi mulle üldse ei meeldinud see, et ta Nicole'i teadvusega mängis, pean ma ütlema, et nii on arvatavasti tõesti parem. Loodetavasti ei teinud Jake Nicole'i teadvusega muud halba.

"Pealegi, te olete nii armsad koos." Ta naeratas seda öeldes vallatult. Vahtisin talle hetkeks otsa. Jake pani talle selle mõtte pähe?

Ühel hetkel läksid Nicole'i silmad suureks. "Kas te eile.. tead küll... suule ka suudlesite?"

Ohkasin. "Ei..."

"Ah, vabandust et ma siis vahele segasin. Oleksite kindlasti sinna jõudnud."

"Nicole..."

Õpetaja tuli klassi ning meie vestlus katkes. Jäin silmitsema ka lauda meie ees, mis oli tühi. Rudyt ei olnud koolis. Ja ta ei saabunud ka tunni ajal.

"Kas sa tead kus Rudy on?" küsisin Nicole'ilt kui järgmisesse klassi läksime.

"Ei, mul pole aimugi. Aga ta on ju viimasel ajal üldse kuidagi... eemalolev.

Mõtlesin, kas sellel võib olla tegemist savannalaseks olemisega. Kuigi see eemalviibivus on Rudyl ilmnenud viimasel ajal. Varem oli ta ikka jutukam, kuigi jah, vaiksem kui meie. Aga ta pole varem olnud nii mõtlik ja murelik kogu aeg.

"Näe, sealt ta tuleb juba," ütles Nicole.

Vaatasin klassi ukse poole. Rudy vaatas korraks mulle otsa, kuid tema pilgust ei saanud mindagi välja lugeda. Siis vaatas ta minu põlve.

"Mis juhtus?" küsis ta vaikselt, kui oli oma pinki istunud.

"Kukkusin," vastasin lühidalt ning toonitult, pöörates siis pea ära ja vaatasin aknast välja.

Nicole vahetas meie vahel pilke. Ka Rudy oli oma tähelepanu minult eemale pööranud. "Kas teil on midagi juhtunud?"

"Ei midagi erilist," vastas Rudy tooniga, mis minule tundus ükskõikne. Või siis lihtsalt emotsioonitu.

Ma turtsatasin selle peale, kuid ei öelnud midagi ning jätkasin aknast välja vahtimist, kuigi ma seal midagi erilist ei näinud.

"Olete tülis?" küsis Nicole üllatunult. "Miks?"