Savanna (Eesti keeles)

28. peatükk

Ärkasin hommikul peale vaikseid koputusi minu rõdu uksele. Tõusin aeglaselt istukile, vaadates klaasi poole. Kui ma Jake'i kuju akna taga ära tundsin, ajasin end kiirelt püsti ja avasin rõdu ukse.

Eelmine õhtu oli mind päris ära väsitanud. Asjade läbirääkimine Dace'i ja Codie'ga ei võtnud just kaua, ent see ei tähendanud, et ma varem koju oleks saanud. Ma ei ütleks, et Jake neid kahte nüüd kohe oma semudeks peab, kuid meie koosolek ei piirdunud vaid jutuajamisega. Dace kutsus Jake'i mängima piljardit, ning jake võttis kutse vastu. Ja mängiti rohkem kui korra. Ka mina sain proovida. Alexandra väitis, et kui inimene on mängu võetud, ütlevad reeglid et savannalased ei tohi mängus oma võimeid kasutada, mis on siis kiirem reageerimisvõime, täpsem silm, võime olla tundlikum, et valida õige tugevus palli tabamisel ja nii edasi. Ja kui Alexandra mängu ajaks sinna kõrvale seisma jäi, paistis tõesti nagu ta jälgiks, et keegi reegleid ei murraks. Kuigi mul pole aimugi, kuidas ta teab, et keegi neist oma võimeid salaja ei kasuta. Isegi kui poisid omaette mängisid, ei öelnud miski mulle, et midagi kummalist toimumas oleks. Kui see välja arvata, et nad kõik liiga head mängijad olid ning mäng alati kiirelt läbi sai.

Kui mind mängu kutsuti, ei teinud ma just palju, et vastu vaielda. Ei läinud aga kaua, kuni ma mängust taganesin, enne kui end liiga lolliks tegin. Nad ei kasutanud oma võimeid? Ma vannun, et nad tegid sohki!

Kuid ega pealt vaadata just kõige hullem ei olnud. Kõige rohkem võite saavutas Codie. Teisele kohale, Codie'le mitte just kõige lähemale, tuli Dace. Jake jäi Dace'ile napilt alla. Alexandra sõnul ei tulnud Jake'i kaotus aga tema vähesest oskusest. Codie ja Dace olid lihtsalt veelgi osavamad. Alexandra ütles, et Jake olevat muidu väga hea mängija. Jake aga muutis Alexandra väidet, öeldes et tema tulemus oleks paremaks osutunud, kui tema "väike harjumuste muutmine" teda niiväga ei mõjutaks. Seal jäi see teema sinnapaika ning keegi ei maininud seda ka rohkem. Jäin mõtlema, kas ma olen ikka ainus kes teadis, mida Jake selle all mõtles.

Ent seal liiga kaua passimine väsitas mind väga. Kui hiljem Jake'iga sellest juttu tegin, ütles tema vaid seda, et vähemalt suutsin ma kümnete mind ümbritsevate võõraste savannalastega ära harjuda. Ning tal oli õigus. Märkamatult olin ma muutunud palju julgemaks ega pööranud enam erilist tähelepanu sarvede ja sabadega inimestele. Ja ma isegi viskasin sõna sekka poiste ning Alexandra vahelistes vestlustes. Kui me viimaks tagasi jõudsime, läksin ma praktiliselt kohe magama. Vähemalt olin ma nüüd välja puhanud.

"Hommikust," lausus Jake naeratusega, pannes oma käed õrnalt minu külgedele, andes mulle seejärel pehme suudluse.

"Sullegi," vastasin, kui ta natukese aja pärast tagasi tõmbus. "Tulid mind kooli viima?"

Ta noogutas. "Arvan, et võid mind nüüd igal hommikul oodata."

"Tänan," ütlesin tagasihoidliku naeratusega, enne kui tema käte vahelt vastumeelselt tagasi astusin. "Aga ma pean end kõigepealt korda tegema. Ootad mind all?"

"Tee siis ruttu," vastas ta tagasi rõdule astudes, pööramata minult oma silmi.

Minu elu on lühikese ajaga palju muutunud. Kuigi see sündmus koolimajas tundus juba kuid tagasi toimunud. Aga see vaid tundus nii. Ning see ei olnud väga ammu, kui ma Jake'i veel vihkasin. Isegi kartsin teda kui surma. Ja nüüd? Mind pani imestama, kui kiiresti see kõik läinud oli.

Käisin kiirelt pesus, millele järgnes kõik ülejäänu, et eesolevaks päevaks sobiv välja näha. Kui ma trepist alla astusin, nägin Jake'i mugavalt istumas köögitoolil. Ja minu ema oli seal samas, köögi leti taga, valmistamas kohvi.

"Oh, hommikust Selina," kostis ema rõõmsal toonil, nähes mind saabumas. "Jake saabus just natuke aega tagasi, nii et ma lasin ta sisse." Jake'i selja taga tegi ema mulle silma. Pöörasin pilgu maha, püüdes varjata muiet, mis minu huultele kippus. Mõtlesin, mida ema võiks Jake'ist arvata siis, kui tema saladuse teada saaks.