Savanna (Eesti keeles)

44. peatükk

Toks, toks, toks.

Tõstsin pilgu raamatult - mille kaasa võtmine siia saabudes mul üldse meelest oli läinud. Hetke viivitanud, lugesin edasi.

Toks, toks... Toks, toks, toks, toks.

Minu pea naksatas taas üles, seekord kindel, et hääl tuli kuskilt lähedalt. Vaatasin toas ringi, kergitades kulmu.

Toks, toks.

Minu pilk rändas aknale ja ma märkasin väikest varju, mis väljas liigahtas. Panin raamatu kõrvale ja läksin vaatama. Päike oli juba madalamale laskumas, heites aknale oranžikat valgust. Lükkasin kardina eest ja leidsin kohe akna taga peenikesel plekist serval istumas erkude punaste sulgedega papagoi. Kohe kui akna avasin, sirutas ta tiibu ning tuhises minust mööda, tuues jaheda õhu koos endaga. Õues oli temperatuur vahepeal langenud. Väristasin õlgu ja sulgesin akna taas.

Kui ümber pöördusin, vaatas papagoi mind pead kallutades minu voodilt.

"Miks nii nukker?" küsis ta, hääl papagoiks olemisest täielikult muutunud. See meenutas mulle multikaid.

"Ma pole nukker," vastasin, vajudes laua taha toolile, toetudes küljega selle seljatoele. "Miks sa tulid? Kus Elissa on?"

"Esiteks, jah, sa oled." Kory tegi paar kiiret hüpet mulle lähemale, kuni jõudis voodi servale. "Kas Jake juba lahkus? Ja teiseks, Elissa on oma toas. Me just jõudsime tagasi ja ta tahtis end korda teha või midagi." Ta laiutas tiibu. "Tüdrukud."

Minu üks põlv läks üle teise. "Esiteks," alustasin teda järgi tehes, "Jake pidi minema, jah. Ja teiseks..." Minu kulm tõmbus kipra ja ma naaldusin üle tooli seljatoe lähemale. "Kus te üldse käisite?"

"Kaugemal metsas on künklik maastik, seal suur käänuline rada kus vanasti kehalise tunde pidasime. Elissa käib seal jooksmas. Tal läheb juba palju paremini. Haavu nagu poleks olnudki."

Mul oli hea meel seda kuulda. "Ja te olite seal hommikust alates?"

Papagoi järgis oma tumehalli küünega minu teki ornamendilist mustrit, pea alla poole kallutatud, nagu oleks seal midagi põnevat näha. "Mitte terve aeg. Me tulime vahepeal laagrist uuesti läbi ja läksime seejärel lähimasse linna."

"Linna?"

Ta lõpetas mustri kallal nokkimise ning hüples siis nagu muuseas külg ees mööda minu voodi serva, vaadates ise oma ees olevale teele. "Ma pakkusin talle, et võiksime kinno minna. Vanasti tegime seda ikka, kui igav hakkas."

"Te käisite kinos?" Väike naeratus kerkis minu huulile.

"Me oleksime ka sinu kutsunud," sõnas ta vabandavalt. "Aga me ei teadnud kus sa oled, või kas sa oles Jake'iga."

"Ei, sellest pole midagi." Mulle meenus kord, kui Elissa mulle rääkis, mida ta Kory vastu tunneb. Kui Kory talle samaga vastab, on mul nende üle hea meel. Ja kui aus olla, siis tundub Kory praegu selle teema juures liiga tagasihoidlik oma tavapärasest endast. Ma ei välistaks võimalust, et ta nende samade punaste sulgede all ka punastaks, kui see lindude puhul võimalik on. "Aga kuidas oli? Film ja kõik see?"

Kory lõpetas hüplemise, aga vaatas alles enda kõrvale. "Vägev," ütles ta viimaks. "Inimestel leidub harva õudukaid, mis tegelikult ka midagi väärt on." Ma kuulsin naeratust tema papagoi-hääles.

"Mida siis? Hakkasid kartma?" naersin tagasihoidlikult.

"Ei." Ta raputas oma kirevaid siniseid tiibu, enne kui kohalt võttis ning täpselt minu ees toolikorjal maandus, nii et pidin tagasi tõmbuma, kui tiibadega pihta ei tahtnud saada. "Aga Elissale see meeldis. Kuid nüüd," ta toksis ühe küünega minu õlavart, "lähme siit toast kaugemale. Sa kuivad siin üksi nukrutsedes veel ära."