Savanna (Eesti keeles)

26. peatükk

Nägin silmanurgast midagi liikumas. Vari libises minu rõdu akna tagant mööda. Panin raamatu vaikselt kinni ja nihkusin aeglaselt voodi nurka, lootuses, et kes iganes väljas on, ei näe mind siin. Tundsin oma südant aina kiiremini peksmas, kui minu fantaasia tööle hakkas ja mõtlesin, kes see olla võiks.

See keegi koputas klaasile. "Selina, see olen mina. Ma tean täpselt, et sa oled oma voodis," ütles Jake'i hääl.

Ohkasin kergendusest ning asetasin raamatu oma kirjutuslauale, samal ajal voodist tõustes ja rõdu ukse juurde minnes. Tõmbasin valge kardina eest ning avasin Jake'ile ukse. Mind nähes ilmus tema näole naeratus. Siis astus ta juba minu ette, asetas käed ümber minu piha ning andis suudluse minu otsaesisele. Täpselt niipalju pikem ta minust ka oli.

"Vabandust, ma oleks su ise koju toonud. Aga mul läks kauem kui ma arvasin," ütles ta vabandavalt ja kallutas veidi pead, et mulle otsa vaadata.

"Vähemalt midagi ei juhtunud." Otsustasin Shane'i vähemalt veel mitte mainida. "Aga kus sa käisid üldse?"

"Üks vana asi oli vaja ära ajada. See pole tähtis." Ta tõmbus piisavalt tagasi, et saaks paremini mulle silma vaadata. Õrna naeratusega tema näol, silitas ta sõrmedega õrnalt üle minu põse, siludes ühe minu näole langenud juuksesalgu kõrva taha. "Aga ma tulin siia tegelikult asja pärast," muutis ta siis teemat.

"Ja see oleks?"

"Ma ei saa lasta neil hüäänidel sinuni jõuda," ütles ta õrnalt. "Ja kuna ka minu viimane hunt oma ülesandest taganes, on mul uut abi vaja."

Minu kulm tõusis. "Need olid siis hundid?"

Ta noogutas. "Aga paistab, et mul läheb midagi paremat vaja. Ma arvasin, et võibolla tuleb kasuks see, kui sind seekord kaasa võtan."

Jäin kõhklema ning vaatasin Jake'i küsivalt. "Kuhu kaasa?"

Jake'i pilk oli tagasihoidlik. Ta asetas oma käed õrnalt minu õlgadele, just nagu püüdes mind lohutada. "Ära muretse. Sinuga ei juhtu midagi."

Kortsutasin kulmu. "Ee, kas minuga peaks siis midagi juhtuma? Kuhu sa mind viia kavatsed?"

Ühtäkki ilmus tema näole naeratus. "Ära pabista. Ma vaid mainin ette, et sa ilmaasjata kartma ei lööks."

Tõukasin tema õlga. Mis talle muidugi mingit mõju ei avaldanud. "Sa pole mulle midagi arusaadavat veel maininudki."

Ta naeratas ikka veel, seekord kavalamalt. "Küll sa näed. Kuid niipalju ütlen ma ette, et meid ootab ees kohtumine paari savannalasega."

Mõneks hetkeks jäin talle otsa vahtima, teadmata täpselt, mida sellest arvata.

"Ja miks mina kaasa pean tulema?" küsisin viimaks.

"Sest sina oled ju see, kelle jaoks mul kedagi vaja üldse leida on."

Ma ei saanud ikka pihta, ent noogutasin.

"Ja millal me lähme?"

"Kohe praegu peaks sobiv aeg olema." Ta vaatas küsivalt minu poole.

"Olgu siis, ma tulen," ütlesin viimaks. Jake noogutas ja suundus tagasi rõdu poole. Hakkasin talle järgnema, aga siis meenus mulle midagi.

"Ma lähen vist parem alt läbi ukse. Et ema teaks, et ma lahkun."

Sulgesin rõdu ukse Jake'i järel ning nägin veel teda üle serva alla hüppamas. Seejärel suundusin ka ise minekule. Läbi elutoa minnes hüüdsin emale, et lähen välja.

"Helista, kui kavatsed jälle liiga hiljaks jääda," ütles ema vaid diivanil istudes vastu.

"Muidugi," vastasin, väljudes majast ning vaadates ringi, otsides Jake'i.