Savanna (Eesti keeles)

6. peatükk

Esmaspäeva hommikul lubas isa mind kooli viia. Sättisin end võimalikult kiiresti valmis, et isa saaks varem tagasi oma tööpostile naasta. Ema pakkus välja, et veedaksin veel ühe päeva kodus ja puhkaksin, kuid olen kindel, et kodus tegevusetult passimine ei mõju nii hästi, arvestades, et koolis õppetöö minu mõtteid eemale juhib. Kui aga mulle meenus Jake, kes mind võibolla koolis ootab, täitusin paanilise hirmuga. Samas ei saaks ma teda ju niikuinii vältida. Sundisin end vaid julguse kokku võtma ning istusin autosse.

Sõit koolini tundus minevat liiga kiiresti. Juba nägin seda kolme korrusega valget ehitist, ümbritsetud hõredalt roheliste lehtpuudega. Isa parkis oma auto üpris kaugele, kuna kooli esine oli liiga tihedalt täis. Naeratasin siis talle, märgiks, et minuga tõesti kõik korras on ning soovisin talle head-aega. Astusin autost välja, sulgesin enda järel ukse ning vaatasin, kuidas tema auto silmapiiri taha kadus. Alates sellest hetkest tundsin end haavatavana.

Suundusin kooli kiirel sammul, hoides silmad lahti. Claudia soovitusel hoidsin ka koolis pigem rahvarohketesse kohtadesse. Kui Jake peaks minu ligidale tulema, ei saa ta mulle teiste õpilaste keskel midagi teha.

Kui olin kapist oma asjad võtnud ning bioloogia klassi jõudnud, kargas Nicole mulle kohe kallistades kaela.

"Sa ei kujuta ette kui hea meel mul sind näha on," ütles ta mind pigistades.

"Usun, et mul on aimdus," kostsin õhku ahmides, tema tugevast haardest üllatunud.

"Mul on nii kahju, et sind sinna kaasa vedasin. See on täiesti minu süü..."

"Nicole, see pole sinu süü," ütlesin. "Ja minuga on kõik korras, ausalt. Midagi ei juhtunud minuga." End tema haardest vabastanud, suundusin oma pingi poole. Rudy tuli mulle vastu, kallistades mind samuti, kuid tema oli palju rahulikum. Ja ka palju vaiksem Nicole'iga võrreldes. Kuni tunni alguseni Nicole aina vatras, kui halvasti ta end tunneb, ning mina samal ajal püüdsin teda rahustada. Rudy aga pigem kuulas pealt, kuid ütles paar korda ka sõna sekka. Peamiselt aidates mul Nicole'i vaigistada.

Koolipäeva jätkudes Nicole hakkas tasapisi rahunema. Viimaks mul õnnestus kõik peaaegu isegi unustada. Kuid ainult peaaegu. Ning koolipäev sai jätkuda üsna normaalselt. Jake'i nägin ma vaid korra, ühel vahetunnil, kui me järgmise klassi poole suundusime. Aga nägin teda vaid eemalt, ta ei vaadanud minu poolegi.

Sööklas istusime kolmekesi, nagu tavaliselt. Nicole, meie kamba kõige suurem vatraja, hakkas rääkima ühest oma sugulasest, kes olevat just hiljuti autoõnnetusse sattunud ning tükk aega haiglas veetnud. Ja täna pidi Nicole kohe peale kooli oma vanematega talle külla minema. Ma proovisin tema juttu tähele panna, aga minu tähelepanu oli hajutatud. Hakkasin koguaeg vajuma mõtteisse.

"Sa ei kuula mind, eks?" küsis Nicole, kui järjekordselt ta tähelepanuta olin jätnud.

"Ah, ee..."

"Pole midagi. Ma saan aru, et sa praegu nii hajevil oled. See pole nagunii ju sinu mure, mis minu suguvõsas toimub."

"Vabandust, tõesti. Ma kuulasin," ütlesin vabandavalt. Ma lihtsalt ei suutnud tirida end eemale sellest, mida seal vanas koolimajas näinud olin. Nende helkivaid silmi. Kui väga ma ka tahtsin, ma ei saanud endale sisestada, et see oli vaid uni. Sest ma tean, et see ei olnud.

"Olgu siis," ütles Nicole. "Ma pean õele helistama, et ta mulle peale kooli järgi tuleks." Seejärel tõusis ta püsti ning viis oma kandiku poolsöödud toiduga minema, lahkudes seejärel sööklast. Ilma temata oli nii kummaline, nii vaikne. Oleksin peaaegu tagasi oma mõtiskluste rüppe vajunud.

"Ma pole kuulnud, et Nicole sellest midagi maininud oleks. Kas Jake siis käis seal peol?" küsis Rudy.

"Ei," vastasin automaatselt. "Vähemalt meie ei näinud teda," lisasin seejärel.