Savanna (Eesti keeles)

3. peatükk

Segaduses, ei teadnud me siiani mida teha. Ning varsti olid nad juba meie ümber moodustanud poolringi. Tõmbusin teiste tüdrukute vahele, kui üks neist minule liiga lähedale astus.

"Mida? Mida te tahate? Kes te olete?" kostis üks tüdruk. Tema häälest võis eristada nii segadust, hirmu kui ka ülbust.

Nagu järgiksid nad mingit kindlat kava, et öelnud keegi midagi. Ja kui kõik teised olid poolkaares seisma jäänud, astus keskmine neist edasi meie poole. Tõmbusime kõik koos tagasi. Poiss jäi seisma täpselt selle sama tüdruku ees, kes just küsimuse esitanud oli.

"Tead, mida ma tahan?" küsis ta pead veidi viltu kallutades. Tüdruk kergitas kulmu ja jäi ootama. Poisi pilk rändas aeglaselt üle meie kõigi, jäädes pidama minul, kuna olin viimane. Järsult vilksatas tema pilk tagasi tema ees seisvale tüdrukule. Tema vastus oli kiire ja lihtne. "Sind."

Ja enne, kui keegi õieti reageerida jõudis, haaras ta tüdruku õlgadest ja tiris ta enda vastu. Käis läbilõikav kiljatus, kui poiss oma hambad tema kõrile surus. Ahmisin õhku ja kukkusin äärepealt selili, nähes tema hiiglaslike jämedaid kihvu - mis ületasid kõik vampiirifilmid - tüdruku kaela tungimas. Tumepunane vedelik nirises mööda tema kaela ja tilkus põrandale, kui tüdruk tulemusteta kisas ja peksis.

Kui asi meile rohkem kohale hakkas jõudma, sundisid instinktid meid põgenema. Selg ees teiste vahel komberdades liikus minu pilk hetkeks Jake'le. Ja mind jahmatas, kui rahulik ta seda kõike pealt vaadates oli. Ma ei suutnud uskuda, et ta nendega koos siin oli. Et ta on üks neist.

Kohe, kui mööda koridori kiljudes neist eemale hakkasime jooksma, võisime kuulda neid meile sammhaaval järgemas. Üle õla vaadates nägin, kuidas nad kiirustamata meile järgi jalutasid. Ning arvestades, et me arvatavasti selles majas lõksus oleme, pole neil ka jooksmiseks põhjust.

Surmahirm valdas kogu mu keha. Minu südame tagumine kostus minu kõrvu valjemini kui minu hingeldamine ja pisarad hägustasid minu silmi. Mitmel korral ma koperdasin, kuid hoidsin end siiski püsti ja jooksin edasi. Kuni koridori lõpuni. Mõned meist jooksid poolel teel ühte klassi, kus hakkasid aknaid taguma, lootes neid avada või lõhkuda. Vaatasin, kuidas need olendid ukseni jõudes pilgu hetkeks sinna viskasid. Neli neist suundus klassi. Ülejäänud kolm tulid meie suunas, Jake nende seas.

Jooksime lähimasse klassi. Kiirelt katsuti läbi kõik aknad. Ükski ei avanenud. Paanikas vaatasime klassis ringi, kuid see oli tühi. Ei ühtki tooli ega isegi lauda, millega aknaid lõhkuda. Ning siis ilmusid nad ukseavasse. Kuulsin üht neist teisele midagi naerdes ütlevat, kuid sõnadest ma aru ei saanud. Nüüd oli veel üks koht, kuhu joosta. Selle ning kõrvalklassi vahel oli uks, mis oli praegu kinni, kuid loodetavasti mitte lukus. Jooksime kõik selleni. Mina asusin sellele lähimal ning uks avanes kergelt lingist. Kõrvalklassi jõudes kuulsin oma selja tagant kiljatusi. Minu pilk vilksas üle õla. Üks minuga olnud tüdrukutest jõudis ukseavani, kuid siis kargas üks neist külje pealt välja, lükates ta eest. Kostus järgmine kriiskav kiljatus.

Järgmine mõte, mis minu pead läbis, oli: ma ei pääse siit eluga. Siiski sundisin enda krampis liigesed jälle tööle. Üks asi jäi mulle kohe silma. Üks aken. See oli alumisest servast vaid veidi avatud. Tormasin aknani ning surusin oma sõrmed selle kitsa prao alla. Pingutasin kogu jõust ning suutsin seda kergitada piisavalt, et end tekkinud avast läbi pressida. Värisedes kargasin aknalauale, lükates end jalad ees välja. Viimase asjana nägin, kuidas üks neist ukse vahelt kiirsammul minupoole tuli.

Kui välja sain, vaatasin kiirelt ümbrust. Teisel pool teed on mets, kuid ma ei usu, et seal kaitstud oleksin. koolimaja kõrval, kuskil nelikümmend meetrit eemal asus mingisugune suurem ehitis. Pikemalt mõtlemata suundusin selle väikese rohelise ukse poole. Valmistasin end paanikaks, kui see peaks lukus olema.