K A L L I S C A L V I N: 21. P E A T Ü K K: K E E R I S T O R M & L I B L I K A D
„Armumine on nagu keeristormi astumine; sa ei saa olla kindel, et astud sealt tervena välja – igal armulool on omad iseärasused ja keertkäigud, mis piinavaid meid ka pärast armastuse lõppu, kuid oluline on mitte neisse uppuda. Armastus on keeristorm, mis viib sind kord kõrgustesse, kord aga maadligi ja võib sult elujanu sootuks ära võtta, kuid see ka kasvatab ja arendab sind, pannes sind järele mõtlema, kes sa olid enne seda ja kes sa oled nüüd, olles selle teekonna läbinud."
LONDONI ÄÄRELINNAS, KELL 11:30
Ilmselt olin ma pikalt mõttesse varjunud – pilk tühjal pabertaldrikul ja parem käsi ümber teetopsi –, kui Calvin nüüdseks juba korduvalt mu kätt puudutas ja mind pika pilguga uuris. Ta rohelised silmad olid täis murelikkust ja ta huul väreldes kui ta küsis, kas minuga on kõik ikka korras, mille peale ma reipalt noogutasin, üritades talle naeratada.
„Kõik on parimas korras."
„Sa kadusid korraks ära."
„Mul on pea natuke pulki täis... viimasel ajal," vastasin, vedades silmi mööda tänavat ringi. Pannkooke(ja vahvleid) müüv putka oli meist vaid paari sammu kaugusel ja me istusime kohe tänava ja äärekivi kõrval olevas lauas, olles äsja mustika maitselistele pannkookidele otsa peale teinud. Oli ilus päikepaisteline hommik ja tänav ei olnud rahvasuminat täis – näis nagu äärelinna elanikkond oli otsustanud, et jäävad koju ja söövad seal hommikust, mis sobis mulle hästi, ei saanud ma siinkohal salata. Nägin, et Calvini ninaots oli mustikaga koos ja ma märkasin seda alles nüüd, tuues silmad temale tagasi. Tõstsin vasaku käe üle laua ja tõmbasin selle pöidlaga puhtaks.
„Sul oli nina mustikamoosine," sõnasin, vaadates kord teda ja putkaaknast väljavaatavat noormeest – ta kandis triibulisi traksipükse, triiksärki ja valget kikilipsu, millele olid mustikad peale tikitud. Kui ma talle selle kohta komplimendi tegin ütles ta, et ta ema teeb selliseid kikilipse tellimuse peale, omades väikest poodi siit kohe nurga peal. Calvin oli sellest huvitatud ja küsis naise telefoni numbrit, mille noormees – nimi oli tal Jim – talle ka lahkelt andis. Jim'i pilk kohtus minu omaga ja ta naeratas mulle. Tegin sama ja lasin Calvini käest ning teetopist lahti, tõustes laua tagant püsti.
„Kas lähme?" küsisin Calvinilt, kohandades mantlihõlmu. „Ma ostan Marcile vahvleid kaasa ja siis võime oma teed minna – usun, et sul on vannitoas veel palju teha."
„Tõsi ta on," nõustus Calvin ja kõndis mu järel Jim'i juurde, peites käed jakitaskutesse. „Sisutus ise on veel omaette peavalu, aga ma loodan sinu abile."
„Seinte värvimine on väga suur abi," ütlesin talle, kihistades vaikselt naeru. Olgugi, et praeguse hetkeni oli mulle jäänud mulje, et tal olid kuldsed käed absoluutselt kõiges, mis ta ette võttis, siis oli värskendav kuulda, et ta vajas sellegipoolest mingisugust abi, milleks oligi ruumi sisutamine. See pani mind sekundiks pead murda, et kas tal ei olnud selles vallas sõpru või tuttavaid, kellelt abi küsida selle asemel, et iga võimalik hetk minuga veeta. Me olime kolmandat päeva koos ja ma juba kuulsin oma peas Claire'i häält, mis ütles, et ma kardan pühenduda, mis oli sulaselge tõde.
„Palun üks traditsiooniline vahvel – vahukoore ja maasikatega," laususin, seistes putkaakna ette. „Võtaksin selle kaasa."
Calvin seisis mu selja taha ja hingas mulla kuklasse. „On, kuid ma ei ole nii andekas kui sa arvata võid, Anne."
„Loomulikult mitte," naersin, otsides rahakotist peenraha, asetades leitud mündid sularaha jaoks mõeldud alusele, pistes siis rahakott tagasi mantlitasku, tehes Calvinile samal ajal silma. „Kuid lase mul unistada."
„Millest sa veel unistad?" uuris ta.
Jim ulatas mulle papist karbikeses oleva vahvli ja soovis meile toredat päeva jätku. Tänasin teda ja pöördusin, vaadates Calvinit naerusel ilmel. Hoides karpi ühes käes, haarasin teisega noormehe käevangust ja me jalutasime tema tšikli juurde, mis oligi paarikümne sammu kaugusel.
„Et blogimine tooks mulle leiva lauale ja Heidi lõpetaks minu kummitamise," vastasin, toetades pea tema õlale.
Calvin vaikis hetke ja suudles mu juukseid, võttes taskust tšiklivõtmed välja. „Ma leian, et need on asjad, mille nimel sa pead veidi pingutama ja mis ei juhtu üleöö. Blogimine nõuab aega ja kannatust, mida sa peadki palju varuma ja ma küll ei tunne Heidit hästi, kuid nende väheste nädalate jooksul on üks asi mulle selgeks saanud – ta on palju rohkem katki kui sina."
Ma tean," ütlesin allaandvalt, pannes endale kiiver pähe. „Kuid seda ei saa päris võrrelda – Heidil on hoopis teistsugune lugu kui minul, olgugi, et ta tungis selle sisse nagu keeristorm."
Calvin naeratas. „Ka sina oled keeristorm, Anne."
Istusin tšiklile, kui ta oli sellelt jala alt võtnud ja käima pannud, kinkides talle särav naeratus. „Ja sina oled minu kaitseingel."
„Enne eelmist nädalat mulle tundus, et sa tuled mulle kallale, kui ma sind puudutan, aga vaata kuhu me jõudnud oleme. Iga väiksemgi edusamm nõuab emotsionaalset valmidust ja kui seda ei ole, kulgeb paranemise protsess pikemaks kui esialgu arvata võib," selgitas Calvin, istudes tšikli rooli taha.
„Kas sa ei ole mõelnud filosoofiks hakata remonditöö kõrvalt?" küsisin, hoides naerupahvakat tagasi, heites käed ta alakeha ümber. „Kuid sul on õigus – see on igaühe jaoks erinev, mistõttu üritangi rahu säilitada."
Calvin suudles mu kätt ja käivitas tšikli, võttes suuna kesklinnale. Tuul sasis mu juukseid ja kiirustest tekkinud adrenalin tekitas minus mõnuvärinaid, mispeale ma sulgesin silmad ja avasin need alles siis, kui Calvin mu kortermaja ees peatus.
„Kas ta ütles ka sulle, mis põhjusel ta sind Bath'i kutsus?" küsisin talt, olles kiivri eemaldanud ja selle rattakorvi pannud, seistest temast vaid sammu kaugusel, kuna ta ei tulnult ratalt maha. „Tal on seal maakodu; võimalik, et ta tahtis sulle oma lapsepõlve lemmikkohti näidata."
„Hmm," mõmises Calvin mulle vastu, tõmmates mind enda vastu, surudes oma nina mu vasaku kõrva taha. „Ma ei uurinud miks. Kui ma keeldusin, ei hakanud ta vaidlema ja jättis mind rahule."
„Ahnii," vastasin pettunult, tõstes oma käed tema kaela ümber, vajutades oma lõug tema juustesse. „Kui ta järgmine kord sarnase ettepaneku teeb, uuri ikka, mis on selle tagamaad."
Calvin tõstis pead ja suudles mind, käed mu piha ümber ja tema juuksed – mis õrnas tuules mu põski puudutasid – ning õrn habemetüügas mu nägu kõditamas. Tihkusin talle lähemalt ja embasin teda tugevalt, nautides seda sõnuseletamatut tunnet, mis tema lähedus minus tekitas. Tõepoolest, teda suudleda oli nagu uuesti hingama õppida ja ma ei tahtnud ülemõtlemisele enam sekunditki raisata.
„Saab tehtud," ütles ta suudluse vahepeal.
„Calvin," sosistasin talle, viies parem käsi tema juustesse. „Ma pean... minema... blogima ja seda kohe... praegu."
„Hea küll," nõustus ta, suudeldes mind viimast korda. Naeratasin ta huulte vastas, jäädes veel minutiks tema embusesse. Kui me viimaks teineteisest eemaldusime, jäime üksteisele igatsevalt otsa vaatama, mis näiski terve igaviku kestvat. Peitsin käed mantli taskutesse ja naeratasin talle. „Aitäh hommikusöögi eest."
„Aitäh, et sa mind kutsusid," vastas ta, huulil lai muie.
Noogutasin ja võtsin taskust korteri võtmed välja. „Paistab, et sa mõjud mulle tõesti hästi. Mu sõprade arvates kohe liiga palju."
Calvin naeratasin. „Kas see on halb?"
„Ei," ütlesin kiiresti ja keerasin end ümber, et külma käest korterisse pageda. „Aga mulle ei meeldi muutused, eriti, kui need toimuvad järsku."
„Teadagi," naeris ta ja vaatas mulle järgi, kui ma kortermajja sisenesin. Ajaks, mil välisuks mu järel sulgus, kuulsin tšikli mootori mürinat ja lippasin selle saatel treppidest üles. Esikusse sisse astudes ja võtmed kapi peale jättes, tõmbasin mantli seljast ja lükkasin jalanõuad jalast, kõndides seejärel kööki, et endale klaasi vett valada. Veetsingi ülejäänud hommikupooliku kuni pärastlõunani arvuti taga, kirjutades blogisse uusi arvustusi ja lugedes meile. Üks meil oli mu üleeelmiselt tööandjalt nurgatagusest kohvikust, kus ta küsiski, et kas ma ei sooviks veerand kohaga ettekandja tööd. Otsustasin talle hiljem vastata ja hakkasin lõunasööki tegema. Olles kanasupiga poole peal ja lastes sellel vaiksel tulel keema tõusta, hakkas mu esikus mantli taskus olev telefon valjult laulma ja pani mind kohapeal võpatama. Tormasin sinna ja vastasin kõnele helistaja nime vaatamata.
„Anne Hart!" hüüdsin, minnes supipoti juurde tagasi.
„Tere kullake," kuulsin oma ema automürina taustal ütlemas. „Sattusime Eddie'ga Londonisse ja tahaksime sulle külla tulla. Oled sa kodus?"
„Tere ema! Olen küll, sain just kanasupi valmis. Kus te hetkel viibite?"
„Me oleme lõbustuspargi läheduses. Võtame bussi ja sõidame sinu juurde."
„Teeme nii! Ootan teid!" ütlesin ja panin kõne kinni ning jätsin telefoni baariletile. Tõstsin supipoti pliidiraualt ära ja eemaldasin kaane. Segasin selle läbi ja jätsin sinnapaika, istudes baarileti taha, peites nägu käte varju. Kuna ma olin oma emaga väga lähedane, siis ma teadsin, et ma ei saa enda ja Calvini suhet kaua varjata. Ta oli väga tark ja nägi selliseid asju kilomeetri kauguselt ära. Mida ma kartsin oli see, et kui ma räägin talle kui hea ja tore kõik on, lendab järgmisel hetkel kõik vastu taevast. Samas aga ei tahtnud ma talle valetada ja asja maha salata, kuna see ei toonud head. Igaljuhul mitte õnnelikku lõppu, mille eest ma salamisi võitlesin.
Võtsin telefoni uuesti kätte ja saatsin Marcile sõnumi.
Mis sa arvad kui hea idee oleks emale rääkida, mis minu ja Calvini vahel toimub? Arvad sa, et ta läheb sellest väga elevile või on vana rahu ise?
PS! Tema ja Eddie jõuavad varsti siia ja ma just naasesin hommikusöögilt, kuhu Calvini kutsusin. Järgisin su nõuannet, seega võid enda üle uhke olla.
Marc ei vastanud ja juba viieteist minutit hiljem helises uksekell.
„Pagan!" vandusin ja läksin ust avama.
„Tere, Annie!" hüüdis Eddie – mu kasuisa – kõva ja kõlava häälega, kallistades mind põgusalt ja sasis mu juukseid, astudes ühe sammuga esikusse, kandes kahte toidukotti. Nägin, et ühest neist turritasid värsked porgandid välja.
„Ema," naeratasin erklillal mantlis naisele, kes seisis uksevahes ja kelle käes oli suur kimp punakas roosasid tuple ja kingikott, millest turritas Shakespeare'i sonettide kogu välja. „Sa näed hea välja. Oled sa juukseid värvinud?"
„Ei," vastas ta ja kallistas mind, silitades mu alaselga. „Aga lõikuses käin küll."
„Kas kellelgi on sünnipäev tulemas?" küsisin nii muuseas, toetades oma parem põsk naise vasakule õlale. „Kes loeb Shakespeare'i peale minu?"
„Sul on nimepäev," vastas ta ja ulatas mulle tulbid koos kingikotiga. „Täna 22. aastat tagasi valisime me Rick'iga sulle su nimed – Anne Rosalind."
Naeratasin ja suudlesin teda põsele. „Aitäh. Ma ei teadnud, et me nimepäevi ka tähistame. Mu sünnipäev on rohkem kui kuu aja pärast."
Ema naeratas mulle vastu. „Ma ei saanud seda kogu ometigi poodi jätta, teades, millene Shakespeare'i austaja sa oled."
Avasin kingikoti, võttes sealt Shakespeare'i sonetid ja imetlesin selle kaanekujundust – kuninglik muster, mille keskel oli käsikäes seises kuningliku aadlisoo päritoluga paar. Lisaks sellele oli kujutatud paela, mille otsad olid kaante külgedel kinni seotud ja mille värv oli piparmündiroheline. Panin selle kotti tagasi ja kõndisin kööki, et tulbid esimese asjana vaasi panna. Alles siis märkasin, et Calvini kingitud valged roosid kaunistasid endiselt köögilauda ja olid ka ilusti lahti tulnud. Takerdusin paigale ja püüdsin meenutada, kas mul oli kuskil ka teine vaas. Vedasin silmi mööda ülemisi köögikappe ja läksin nende juurde, avades parempoolsed kapiuksed.
„Kelle mõte oli sinu keskmine nimi tema keskmiseks nimeks panna?" küsis Eddie mu emalt, aidates viimaselt mantlit seljast.
„Margarete ei kõlanud piisavalt hästi, mistõttu otsustasime Anne'i kasuks ja Rosalind oli minu kadunud vanavanema nimi – see sobiks Anne'i kõrvale suurepäraselt," selgitas ema talle, astudes koos mehega kööki.
„Teil oli plaanis sinu eesnimi talle keskmiseks nimeks panna?" tundis Eddie huvi.
„Jah, aga otsustasime üsna ruttu, et ei tee seda," sõnas ema ja hakkas toiduaineid kotist välja laduma. Selleks hetkeks leidsin ma teise vaasi ja panin tulbid vette, tõstes need baarileti keskele. „Rick oli selle kohapealt veidi järelandmatu, mille ta andis meie tütrele edasi, kes on isegi jäärapäisem kui mees ise oli."
„Ma arvan, et te tegite õige otsuste – ühest Margaretest siia perekonda piisab," tegin vahemärkuse, põhjustades nende valju naerupahvaka. Istusin vanale kohale baarileti taga ja piilusin oma telefoni – nähes, et see vilkus – ja nägin, et Marc oli mulle vastanud.
Tundes su ema ja teades, et ta näeb selliseid asjad kohe ära, siis ütlen, et parem oleks aus olla. Niiviisi väldid tekkivaid arusaamatusid ja säästad ka enda närve.
Ohkasin ja tõstsin pilgu, kuna ruumis valitses haudvaikus. „Mis lahti?"
Ema osutas roosidele. „Kellelt sa need said?"
Köhatasin. „Calvinilt."
„Kes on Calvin?" küsis ta.
Köhatasin uuesti. „Ta on tegelikult see sama vabakutseline remondimees, kellest ma sulle paar kuud tagasi rääkisin. Tuleb välja, et Claire on suurem kosjasobitaja kui sina või su vanatädi Haydey tahab olla."
Naine kortsutas kulme ja kõndis köögilaua juurde, puudutades rooside õisi. „On teie vahel midagi tõsist? Olete te paar, Annie?"
„Ma ei ütleks, et... paar," kogelesin, vaadates kord Eddie'it ja siis oma ema, tundes end väga ebamugavalt, kui nägin meest suure ja magusa muigega elutuppa liikumas, andes meile selleks vestluseks privaatsust. „Ma alles õpin teda tundma, kuigi... me teame üksteist juba mitu kuud. Ma lihtsalt... ma lihtsalt ei suuda asjadel täielikult minna lasta ja Matt-"
Ema kõndis mu ette ja haaras mult kätest kinni. „Annie, mu kullake," ütles ta hellitavalt. „Kui sa tookord küsisid, et kuidas sa peaksid armuma elusasse noormehesse kui armastad surnud noormeest, oli mul tunne, et sa ei ole nii enda kui ma minuga päris aus. Ma tean, et see aasta on sulle raske olnud ja Matti surm on traumeeriv, kuid ütle mulle üht – kas Calvin on heade kavatsustega?"
„Ma arvan küll," vastasin, hoides naisega silmsidet. „See tähendab... ma tunnen, et on. Ta on minuga hästi käitunud ja ei ole mind tagant kiirustanud, aga Matt-"
„Unusta see Matt hetkeks," ütles ta, pigistades mu sõrmi. „Kas sa tunned, et oled valmis uueks armulooks?"
Avasin suu, kuid sulgesin selle taas, viies pilk paariks sekundiks maha.
Ema olek leebus ja ta silmadesse tekkis ere helk. „Küsin seda, kuna sa lõpetasin äsja Ülikooli õigusteaduse erialal ja pole siiani päris kindel, kas see on see miski, millega sa oma tööalast tulevikku näed. Mulle näib, et sa oled tupikus. Minu mure on, et kas see remondimees leevendab, soodutab või varjutab seda."
„Tegelikult... nii ühte kui teist," olin aus, tuues silmad naisele tagasi. „Aga ta meeldib mulle väga ja ta mõjub mulle hästi. Ka Marc ja Claire näevad seda."
Ta naeratas vaid talle omasel meol – kibedalt. „Ole ettevaatlik. See on ainus, mis ma palun."
„Muidugi!" nõustusin.
„Kui te olete lõpetanud, siis ma sooviks ühte kaussi seda kurikuulsat kanasuppi," ütles Eddie meile diivani varjust, lülitades televiisor käima.
Võtsin nõude restilt kausi ja lusika. „Otse loomulikult!"
Ülejäänud õhtupoolik möödus kanasuppi süües, kaneelisaiu küpsetades ja Ameerika naljasarju vaadates, mis oligi meile omane viis, kuidas me kvaliteetaega veetsime. Olgugi, et ma olin üksik laps ja Eddie ei toonud mulle soovitud kasuvendi- ja õdesid, ei tundnud ma end kunagi täiesti üksi – vähemalt mitte täielikult – ja ma olin selle eest tänulik. Kasvada üles vanematega, kes andsid endast kõik, et ma tunneksin end hoituna ja armastatuna, oli suur väärtus ning saada seda pärast isa surma mehelt, kes leidis oma tee mu leinavalus ema südamesse ja kes ikkagi hoolis minust, oli veel suurem väärtus, mida paraku igaüks ei koge. Mistõttu ma ei võtnud seda iseenesest mõistatavana ja proovin Eddie'le sellest igal võimalikul hetkel märku anda, lootes, et ta näeb ja kuuleb kui oluline ta mulle tegelikkuses oli, olles mulle isa figuuri eest.
„Me võime need nõud ise ära pesta, kui sa tahad pikali heita," pakkus Eddie, kõndides kausid ja taldrikud käed kraanikausi suunas. Ema käes olid söögiriistad ja vorm, milles me kaneelisaiu tegime. Mõlemad vaatasid mulle ootavatel pilkudel otsa, õlg õla vastu ja varrukad üles keeratud.
Naeratasin neile, viies käsi suu ette, kui haigutus peale tuli. „Oleksin teile väga tänulik. Ma veetsin enne teie tulekut paar tundi arvuti taga ja blogisin mitu tundi, seega ma heidasin parema hea meelega varakult voodisse. Mul on hommikul vara maalimistund ja siis lähen Calvinile appi."
„Ma tahaksin temaga tutvuda," ütles ema, peatades mind poolelt teelt.
„Tutvuda?" küsisin heledal häälel, varjamata oma üllatust. „Mismoodi tutvuda?"
„Mitte kohe," vastas ema, kuivatades taldrikut, mille Eddie talle ulatas. „Aga niipea, kui sa oled temas ja endas kindel ja tunned, et oled valmis asjale ametliku poole andma."
„Mis ametliku poole?" olin veel rohkem segaduses.
Ema hakkas naerma. „Kui sa oled teda valmis oma kavalerina tutvustama."
Neelasin sülge ja läksin naise juurde, et teda põsele suudelda. „Luban, et sa oled esimene, kes sellest kuuleb."
„Head ööd, kullake!" hüüdis ta mulle järgi.
Pagana pihta!
Kirjutasin Marcile vastu, kõndides trepist üles.
Tegin sellega endale karuteene, aga eks ma söön siis suppi, mille keetsin. Peaasi, et ma teda selle kõigega eemale ei peleta, mis oleks antud juhul kõige hullem asi, mis juhtuda saaks.
Marc vastas kiiresti.
Sa oledki temasse armunud, Anne!
PS! Tervita Margaretet! x
Turtsatasin ja lükkasin magamistoa ukse lahti, astudes sinna nina telefonis sisse.
Head ööd, Marc! x
***
Ärkasin tolmuimeja mürina peale üles ja katsin kõrvad, sulgedes minutiks silmad. End küljele keerates nägin, et kell oli veerand seitse varahommikul ja oigasin, ajades end voodist püsti. Niipea, kui mu jalad põrandat puudutasid, läbisid mind tugevad külmavärinad ja ma kuulsin altkorruselt Eddie kõva lauluhäält – madalat Elton John'i sarnast tämbrit, mis kostus üle terve korteri. See ühtelugu ärritas mind, kuid samas pani ka muigama. Olin unustanud, mida tähendas elada hommikuinimestega, kes elavad oma igapäevaelu maal, mitte linnas.
Tõusin püsti ja haarasin toolinajalt hommikumantli, keerates see endale ümber, kui ma toast väljusin ja vannituppa suundsin. Eddie laulis parasjagu The Beatlesite „Hey Jude'i", mis oli tema lemmiklaul. Pesin selle taustal hambad, näo ja kammisin juuksed, sättides need kuklasse krunni. Tuppa naastes panin jalga teksad, valge pesu ja samat värvi kaks numbrit suurema nööpidega särgi, mille paremale taskule oli päikese logo. Tegin voodi üles ja tõmbasin alumise aknaluugi lahti, et tuba tuulutada.
„Tere hommikust," ütlesin kööki jõudes Eddie'le ja emale, kes just tolmuimeja välja oli lülitanud ja selle juhet kokku keris, vaadates samal ajal köögiaknast õue. „Mul oli plaanis seitsmeni magada, kuid te ajasite mind üles, millega ma oleksin pidanud arvestama."
„Me ärkame Glory Mountainis kella viiest, seega see oli isegi edusamm," vastas Eddie ja naeratas mulle, ulatades mulle veeklaas, mille ma sekundiga tilgatumaks jõin. „Magasid sa hästi?"
„Jah," vastasin napisõnaliselt, asetades tühi klaas baariletile. „Nägin unes, et sa olid üks The Beatles'i lauljatest."
Eddie naeris ja libitas üle baarileti mu ette taldriku, millel oli kaks rõstsaia või ja lahti lõigatud keedumunaga. Samuti oli selle kõrval paar õunaviilu, millest ühe ma kohe suhu pistsin. Seda mäludes vaatasin ma oma ema, kes endiselt köögiakna ees seisis ja õue vaatas. Naise kandis laia t-särki ja heledat seelikut ning ta juukseid olid valla, mis oligi harv nähtus. Kõndsin taldrik käes tema kõrvale ja vaatasin aknast kortermaja tagahoovi. Kolmanda korruse naabri rõdul – millele ema pilk kinnitunud oli – oli mitmed lillepotid, mullakott ja päevalille istikud.
„Kes istutab päevalilli keset oktoobrikuud?" küsis ta pahural häälel.
„Näib, et tema istutab," sõnasin naeruselt ja suudlesin naist põgusalt põsele. „Ma parem hakkan minema – Mercedes ei kannata, kui ma hiljaks jään ja lisaks sellele on Londoni liikus sellisel kelleajal väga jube."
„Tellisin sulle takso," ütles Eddie, juues kohvitassist lonksu.
„Aitäh!" hüüdsin talle, joostes magamistoa ja esiku vahet, kandes mantlit nii, et ainult üksi käsi oli varrukas. „Jätan teile võtmed juhuks, kui soovite linna minna. Tulen ilmselt õhtupoole, kuna mul ei ole õrna aimugi, kui kaua ma neid seinu värvin – Calvin ise väitis, et ainult üks neist on värvimata."
„Edukat maalimistundi!" hüüdis ema mulle, kui ma kiiruga mantlinööbid kinni panin ja maalimiseks vajalikke värve hoiustav kohver, rahakott ning telefon käes korterist välja tormasin. Kortermajast väljudes paiskas minust läbi tugev vihma ja tuuleiili segu ning taksosse istudes olin ma veendunud, et mu nägu oli vihmapiisku täis. Tõmbasin labakäega üle parema põse ja naeratasin taksojuhile, kes mind minuti jagu vaadanud oli, oodates juhiseid.
Kinkisin hallipäisele mehele uue naeratuse. „Waterloo tee 8."
Viisin pilgu aknast välja, tundes rinnus kerget pakitsust. Ma ei olnud tavaliselt nii ärevil olles teele Mercedese juure maalimistundi – mis oligi regulaarne käik –, kuid täna olid teised lood: mu käed higistasid, kõhus olid liblikad ja hingamine oli kiire, aga katkendlik. Kinnitasin endale, et see ei saanud mitte kuidagi olla seotud asjaoluga, et ma näen kolme tunni pärast Calvinit. Ometigi ei kaonud need liblikad ka siis, kui ma Mercedese juurde jõudsin ja maailma hakkasin, mispeale tabas see mind nagu välk selgest taevast – ma olingi temasse armunud.
_________________________
A/N: Ja jälle uus peatükk! Läks isegi kiiremini kui ma algselt arvasin, et läheb, mis ma arvan, et on tore. Loodan, et teile meeldis. Ootan väga teie arvamust ja kriitikat, milline tahes see on.😊
Näeme teiselpool piiri,
M.