K A L L I S C AL V I N: 14. P E A T Ü K K: V A L E L Ä H E N E M I N E & J Ä T K U V V E S T L U S S U R N U G A
„Kui sa tahad tiibu sirutada ja lennata, pead sa esmalt lahti lõikama kõik köidikud, mille küüsis su tiivad on ning alles seejärel saad sa linnukombel uue algusesse lennata; algusesse, mis võib paljuski muuta su suhtumist ja nägemust asjadesse, mis enne näisid tühised või koguni jaburad; algusesse, mille käigus toimub sinus suur ärkamine ja ma ütleks isegi, et taasünd."
ÕHTUPOOLIK, KELL 20:21
Calvini magus hingeõhk jooksis mööda mu kaela alla ja tekitas minus tugevaid külmavärinaid ja ma pidasin endaga tugevat võitlust, et mitte teda hüsteeriahoos endast eemale lükata. Minu õnneks ta astus minust ise sammukese eemale ja asetas käed mu õlgadele. Irve mu näol, mis seal ennist oli, kadus täielikult ja mu hingamine kiirenes, kui ta pilgu mu näole tõi ja mind pikalt vaatama jäi.
„Annie," sosistas ta, silmad liikumas mu silmadelt mu põskedele - mis ilmselt palavalt õhetasid - ja siis mu huultele, mida ma sel hetkel niisutasin.
Köhatasin ja pöörasin pea kõrvale, hoides silmad kramplikult pliidiraudadel. „Ma soovitan sul panna nendele topsidele sildid peale, et teinekord vältida seda, et sa supi või pasta sisse suhkrut paned."
„Selles on sul õigus," sõnas ta, hääl ikka sama vaikne.
Ta ei võtnud oma käsi mu õlgadelt ära ja me seisime tükk aega vaiksuses ning ma tundsin, kuidas mu rind tõuse ja langusi tegi - süda rinnus värisemas -, reetes nõnda minus pakitseva hirmuvarju.
„Kas sa kardad füüsilist lähedust?" küsis ta vargsi, otsides mu pilku ja pigistades õrnalt mu õlgu.
Noogutasin ja viisin silmad pliidiraudadelt põrandale, tundes kurgus nutuklimbi kipitust. Näis siiani uskumatu, et mul ei olnud palju vaja, et enesevalitsust kaotada ja lõpetada paanikahoo äärel ja mulle tundus, et Calvin oli nõuks võtnud kombata mu piire, laskmata minust lahti.
„Kas sa tahaksid mind praegu lüüa?" küsis ta järgmiseks, endiselt mu pilku otsides. „Võib-olla kõlab see veidralt, kuid sa võid seda teha, juhul kui see kuidagi aitab või midagi muudab."
Tõstsin silmad üles ja vaatasin talle otsa, neelates sülge. „Ainus, keda ma lüüa tahan, on Heidi, kuna ta pani su arvama, et mina olin see kurjakuur, kuigi tegelikult oli hoopis tema."
Calvin noogutas ja viis oma käed mu õlgadelt mu kaela taha, puudutades mu lainelisi juukseid. Seejärel naaldus ta ette poole ja toetas oma otsmiku minu omale, sosistades: „Ma ei usu, et selline vägivald mingisugune lahendus siinkohal on; ainus, mida te teha saate, on maha istuda ja asjad selgeks rääkida."
Mu rindkere ja põsed oli leekites, olles talle nii lähedal ja ma hoidsin oma käsi kramplikult külgedel, üritades oma hingamist kontrollida. Mul ei olnud enam jõudu ega tahtmist teda eemale lükata, kuna külmavärinate asemel oli ta nüüd esile toonud soojuselaine, mille oli tekitanud sedasorti füüsilise kontakti jagamine ja äkitsi ma tahtsin sellest kümne küünega kinni hoida ning seda kasvõi hetke kui mitte terve igaviku.
Sulgesin silmad ja hingasin läbi nina välja kogu õhu, mida kinni hoidnud olin, enne kui suu avasin. „Ta ei kuula mind. Ta ei tahagi mind kuulda. Ta ei vasta mu kõnedele ega sõnumitele. Näib, et ma pean talle ukse taha minema, et seda teha ja isegi siis võib ta mind pika ninaga jätta."
Calvin ohkas, masseerides ringsete liigutustega oma mõlema käe pöidlaga mu meelekohti. „Ma aitaks sind, aga ma parema hea meelega ei segaks ennast sellesse, kuna see on teievaheline probleem, millele te peate ise lahenduse leidma."
YOU ARE READING
Kallis Calvin
RomanceAnn(i)e on Londoni äärelinnas elav tudengineiu, kes mängib kitarri ja klaverit ja käib Ülikooli kõrvalt maalimistundides ning usub saatusesse; et kõik, mis sinuga juhtub, on juba varem ette määratud, aga oma viimase traagilise suhte tõttu ei usu ta...
