Kallis Calvin

8. Halvast unenäost küllakutseni

K A L L I S C A L V I N: 8. P E A T Ü K K: H AL V A S T U N E N Ä O S T K Ü L L A K U T S E N I

„Elu on täpselt nii ilus kui ilusaks sa selle mõtled ja kui sa ärkad hommikul halvas meeleolus ning otsustad sellest hoolimata oma elu nautida, siis oled sa poolel teel."

VARAHOMMIKUL KELL 04:30

Ma küll polnud tavaliselt selline inimene, kes vabal päeval enne koitu tõuseb – ometigi ma imetlesin neid –, aga ma nägin väga õudset unenägu, mis ehmatas mind higimull otsa ees ärkvele. Olles vaadanud öökapilt kella, vajutasin oigega pea patja tagasi ja jäin uduse pilguga lakke vaatama. Kahjuks või õnneks kuulusin ma nende inimeste hulka, kes ei näinud iga päev unenägusid, mistõttu praegune ehmatas mind ikka korralikult. Mu kõik kümme sõrme haarasin voodilinna pihku, mõeldes unenäo kõige õudsematele hetkedele. Ema oli mulle alati öelnud, et unenäod ei ole lihtsalt unenäod, vaid et enamasti üritavad need meile midagi öelda, eriti kui need on pidevad asjad. Minu puhul oli see alles teine, seega ma ei teinud asjast numbrit.

Tõusin viimaks voodist, tegin selle üles ja läksin hambaid ja nägu pesema. Astudes toast koridori, astusin otsekui külmkambrisse, kuna koridoris oli lausa jäine õhk. Väljas sajas vihma ja koridori aken oli ülevalt lahti. Lükkasin selle kinni ja suundusin vannitoa poole. Seistes kikivarvul peegli ees, nägin sealt sassis punupatsis juustega poolunes neidu, kelle põsesarnad ja nina olid punased ning silmaalused paistes. Jumalale tänu, et mul oli vaba päev, kuna end tööle ülesvutsimisega tegeleda, oli viimane asi, mida ma teha tahtsin.

Panin kraani tööle ja karastasin nägu külma veega. Pesin ka hambad ja läksin siis magamistuppa tagasi. Kõndides sealt, krimiromaan käes, pidžaama väel alumisele korrusele, nägin, et Claire polnud koju tulnudki. Ta toa uks oli pärani lahti ja voodil oli paar teksaseid ja pitsiline pluus – samad riided, mille ta eile uhke kleidi vastu vahetas, minnes oma doktoriga kohtingule.

Keetsin endale köögis tassi teed ja seadsin end diivanil mugavalt sisse, sukelduses raamatusse. Olin jõudnud viienda peatüki keskpaika, kui Claire koju tuli, ühes käes vihmast märjad roosid ja teises katkised kingad.

Mind diivanil märgates, ta jättis kingad esikusse ja tuli minu juurde, samal ajal roose nuusutades. ,,Las ma arvan," muigas sõbranna. ,,Mõrvar on pealtnäha süütu hing, kes oli vahel ajal vales kohas ja üritab oma elu uuesti üles ehitada, vaadatama kõigele, mis ta minekus läbi on elanud...?"

,,Midagi sinnapoole," vastasin, mõõtes teda pika pilguga. Ta jakk tilkus samuti vihmast ja roosidest, mida ta endiselt käes hoidis, seistes diivani taga, tilkus paar piiska mu jalgadele. ,,Kas tuhkatriinul oli tore õhtu?"

,,Öö," tsiteeris ta. ,,Öö oli imeline!"

Naeratasin, viies pilgu raamatusse tagasi.

,,Mis sul täna plaanis on?" küsis ta, minnes kööki, et kingitud roosid vette panna.

,,Ma üritan selle raamatu lõpetada esmalt," vastasin, lugedes ühte lõiku juba kolmandat korda. Clare'il oli õigus olnud – mõrvar oli tõepoolest süütu hing, kes sõi pidevalt suppi, mida ta ise ei olnud valmistanud, kuid ometi võttis kogu vastustuse. Olin ise kohati sama isetu ja väikestviisi rumala mõttemaailmaga.

,,Kavatsed terve nädalavahetuse siin passida?" küsis sõbranna, mind hukkamõistvalt vaadates.

Pööritasin silmi ja sulgesin raamatu nii, et jätsin kaks sõrme lehekülje vahele, kus pooleli olin. ,,Mida sina siis välja pakud?" küsisin vastu, hoides hinge kinni.

Sõbranna vaikis.

,,Et läheksin Calviniga välja? Sa tead väga hästi, et seda ei juhtu." ütlesin koheselt.