Kallis Calvin

17. Minevikuvarjud & tunneteavaldus

K A L L I S CA L V I N: 17. P E A T Ü K K: M I N E V I K U V A R J U D & T U N N E T E A V A L D U S

„Lase lahti siis, kui sa oled valmis lahti laskma ja armu siis, kui sa oled valmis armuma, kuid mõnikord see reegel ei kehti, sest mõnikord läheb lahtilaskmiseks ja uuesti armumiseks vaja suuremat eneseületust kui nendeks valmisolek."

SAMA PÄEVA ÕHTU, KELL 20:30

Me olime läbi käinud kõiksugu atraktsioone ja söönud palju suhkruvatti, fritituid kananagitsaid – mida ta ei kiitnud heaks, olles endiselt uhke enda koduse variandi üle – ja joonud palju kolat ning istusime toiduputkade ja vaateratta vahelisele alale ühele laiale sinist värvi pingile. Meist paremal oleval kollasel pingil istus üks vanapaar, kes jagasid omavahel vanilliakreemitäidisega palle, mille karpi vanaproua kindlalt enda käes hoidis; vasakule, rohelisele pingile, jäi aga keskeas meesterahvas, kes rääkis läbi telefoni oma naisega, öeldes talle, et ootab teda pargi keskel; otse oli aga vaade ameerika mägedele ja mitmele putkale, kus sai kindla auhinna peale võistelda. Senimaani ei olnud me neist osa võtnud, kuid see ei morjendanud mind eriti, kuna ma teadsin hästi, mis Calvinil tegelikult mõttes oli – ta oli kavas mind põrgurattale meelitada.

„Anne," sõnas ta, silmad kinnitunud putkale, kus visati aja peale mingisuguseid purke pikali. „Kas sa oled nüüd valmis vaaterattale minema või tahaksid hoopis mingit kaisulooma võita?"

„Ma ei ole eriline kaisuloomade fänn," vastasin, hääles kerge värin.

Calvin naeratas mulle ja lausus: „Seega... jääme siis vaateratta juurde?"

Neelatasin. „Ainult juhul, kui sa ei räägi mitte kellelegi, et ma selline hirmu hernes olen, kartes elada ja armuda ning kõige tipuks veel vaaterattast ka!"

Calvin viis oma parema käe vasakule rinnakorvile, pilgus ere säde. „Ma luban!"

Noogutasin. „Hästi, aga ma käin enne tualetis."

„Ootan sind seal," ütles ta mulle, võttes suuna vaaterattale.

Kõndisin üle lõbustuspargi platsi tualettruumide poole, tõmmates kotti üle õlgade, õngitsedes sealt oma telefon. Kuna järjekord oli pikk – ligi viis inimest ootas tualettruumi ees oma kauaoodatud järjekorda –, siis otsustasin Claire'ile sõnumi saata.

Me lähme põrgurattale...

Kuulatasin merelainete loksumist kaipiiril ja sulgesin silmad, üritades oma hingamist normaliseeruda. Mind valdas hoopis teist sorti deja vu tunne. Tunne, mis valdas mind siis, kui mõtlesin oma kadunud isale. Tema surmast oli möödas mitmeid aastaid, kuid ometigi oli igatsus tema järele suur. Ta oli kõige seiklusrikkam ja elujanulisem inimene, keda ma tundsin ja koos tema surmaga kadus ka minu seiklushimu ja eluvaim. Soovisin, et saaksin temaga samamoodi rääkida, nagu Mattiga, kuid see polnud lihtsalt võimalik.

Nii? See on ju tore! Või ei?

PS! Kui sa oled paanikahoo äärel, siis ma tulen kohe sinna! 3 minutiga! Ei sekunditki hiljem! Ainult ütle ja ma jooksen!

Naeratasin Claire'i vastuse peale ja läbisin sõrmedega juukseid, neid nii justkui kammides, kirjutades sõbrannale ühe käega vastuse.

Ma ei ole paanikahoos, aga ma mõtlen oma isale.

Kuna ma olin pikka aega hajevil ja silmad telefonis, ei märganud ma, et kolm inimest olid juba tualetis käinud ja praegu sisenes sinna neiu, kes oli ootejärjekorras seistes minu ees. Pistsin telefoni kardigani tasku ja vedasin silmi pargis ringi. Nägin teisel tiirul Calvinit vaateratta kõrval seismas, käes telefon. Tuul sasis ta juukseid ja ta oli tagi seljast võtnud – hoides seda kahe näpu otsas –, olles vaid musta t-särgi väel. Ta oli ilmselt kõige karastunum inimene, keda ma senini kohanud olin. Ma ei kahelnud, et ta võis ka lumehanges särgiku või lühikeste pükste peal istuda, tegemata selle juures teist nägugi.