Kallis Calvin

18. Meeldiv öö & lõbutu nõiaring

K A L L I S C A L V I N: 18. P E A T Ü K K: M E E L D I V Ö Ö & L Õ P U T U N Õ I A R I N G

„Isegi kõige kartmatumad kujud löövad vahel araks seiklustele, mis näivad iseenesest mõistetavana ja mis ei peaks tegelikkuses kisama panema, kuid selles ongi hirmuvarju võlu: sinus lööb hirm välja, sest hirmu väljendamine tundub sellel hetkel ainuõige viis, kuidas olukorra vastu käsi ja jalgu trampida. Mida me selle juures aga unustame on see, et vandudes hirmule alla, ei luba me endal kogeda midagi sootuks erakordset - milleks ongi tihtilugu seikluseid."

SAMA PÄEVA ÕHTUL, KELL 22:30

Me olime Calviniga vaateplatvormil juba terve tunni veetnud ja linnatuled hakkasid aegamisi ära kustuma - justkui oleks elanikkond selles osas eelnevalt omavahelise kokkuleppe teinud - ja kuigi paar maja- ja korterelamu akent olid veel valgustatud, oli Harrow'i linn suuremas plaanis vajunud ööpimedusse rüppe ning minu rõõmuks oli ka tähti näha. Ajasin pea kuklasse, toetades pea Calvini rinnale ja naeratasin. Antud hetkel - koos temaga - olin ma õnnelikum kui kunagi varem olin olnud ja see oli väga joovastav tunne.

„Mul on kõht tühi," ütles Calvin, surudes oma nina mu juustesse.

„Sa võid kolm tundi tagasi," panin talle ette, pilk tähistaeval.

„Täpselt - kolm tundi on pikk aeg," vastas Calvin, hääles kerge naerukihin.

Pöörasin end temaga vastakuni ja keerasin oma käed tema alakeha ümber, vaadates talle tähendusrikkal ilmel otsa. „Me võime minna sinu juurde ja tellida pitsat, kui sa niiväga tahad."

Ta suudles mu ninaotsa. „Sobib."

Surusin näo tema rinnale ja kallistasin teda, silmad pingil meie kõrval. Mu hinges oli rahu ja rõõm ning see oli hea tunne. Tunda end turvaliselt ja hoitult. Kuigi ma ei olnud oma deemonitest täiesti prii, siis ma teadsin, et olin poolel teel - et nõlva tippu ronides olen ma väikse osast tööst ära teinud. Samamoodi oli hea teada, et Calvin ei sundinud mind tagant ja nägi minu komistushetki ega pistnud jooksu; et ma ei peletanud teda minema. Vähemalt senini.

„Millest sa mõtled?" küsis Calvin, paitades mu pead.

Viisin silmad talle ja vaatasin teda mõnda aega enne, kui vastasin. „Sellest kui kannatlik sa minuga olnud oled."

Calvin naeratas. „Ahsoo."

„Aitäh," ütlesin, toetades oma otsmik tema oma vastu.

„Kannatlikkuse eest?" küsis ta naeruselt.

„Eriti selle," vastasin.

Istusime poolteist minutit hiljem tema elutoas tekikuhja sees, sõime pitsas ja ajasime kella kolmeni öösel juttu. Calvin pajatas oma reisikogemustest ja seiklustest ning lapsepõlvest Itaalias ja imekombel ma ei tundnudki sel korral teda kuulates mingisugust kadeduse torget või piinlikkust, vaid olin tõsiselt huvitatud ja rõõmus tema üle. Kas seda see lahtilaskmine tähendaski: lasta ennast vabaks, et mitte tunda negatiivseid ja rõõmu pärssivaid tundevoole? Kui nii, siis see oli juba teine samm edasi ja näis, et enam paremaks minna ei saakski.

Ta peatus täpiselt viisteist minutit pärast kolme mu korteri trepikoja ees ja ma astusin mootorratalt maha, tõmmates kiiver kerge vaevaga peast. Mu juuksed lendasid tuuleiili jõul mulle näkku ja ma hoidsin neid kahe käega kõrvade taga, et Calvinile otsa vaadata. Ta nägu ehtis sulnis naeratus ja ta pilk oli nii põletav, otsekui juurdleks ta millegi üle. Järgmisel hetkel haaras ta mult käest - mille olin viimaks juustest välja võtnud - ja tõmbas enda vastu, surudes oma nina mu vasaku kõrva taha.

„Ma loodan, et sul oli tore kohting," sosistas ta mulle kõrva.

„Ei saaks kurta," sosistasin talle vastu, keerates käsi ümber ta kaela, hingates sisse tema lõhna - piparmündi ja meresoola segu. „Kas sul oli tore? Olin ma liiga talumatu?"