Kallis Calvin

27. Verona vaatamisväärsused & burgerid

K A L L I S C A L V I N: 27. P E A T Ü K K: V E R O N A V A A T A M I S V Ä Ä R S U S E D & B U R G E R I D

„Traagiline armulugu – on see kas möödanik või mitte – on miski, mis jääb sind alatiseks kummitama. See viib sind aeg-ajalt nostalgia ja mälestuste hõlma, kiskudes lahti kõik haavad, mis kord tekkinud olid ega lase sul edasi liikuda, süstides sinusse hirmu ja meelehärmi, pannes sind nõnda arvama, et ka järgnev armulugu ei lõpe hästi; et õnn ei ole valik, vaid selle peab välja teenima. Sinu meelerahu ja õnn sõltub ka suuresti sellest kui palju võimu annad sa enesehaletsusele ja leinavalule. Hetkel, mil sa leiad rahu ja ei hoia sellest valust kümne küünega kinni, on ühtlasi hetk mil sinus toimub uus hingamine ja uue eluetapi sünd."

SAMA PÄEVA LÕUNAL, KELL 12:14

Seisin peegli ees ja närisin oma alahuult, kandes teksastest traksipükse – mis olid mulle veidi suured – ja valget t-särki, olles oma juuksed hobusesabasse pannud ja peapaela pähe sättinud, et oma tukka paigal hoida. Mu jalgade ees oli lahtine kohver, milles oli mitu paari lühikesi pükse, t-särke ja kõige peal hügieen- ja meigikott. Hoidsin parasjagu käes türkiissinist kampsunit, millel oli kõrge krae ja olin kimbatuses, et kas see lennukisse kaasa võtta või mitte. Selge oli see, et midagi ma võtma pidin, kuna ei tahtnud rõhuvahetuse tõttu kringliks külmuda. 

Järsku kõlas koputus ja Claire vaatas tuppa sisse. „Calvin ja Marc on siin. Oled sa valmis lahkuma?"

„Jah," sõnasin ja viskasin pikemalt mõtlemata kampsuni kohvrisisu peale, viies peeglisse viimane pilk. „Kas ma näen normaalne välja?"

„Sa oled kena, aga võta igaks juhuks pusa ja paksem jakk kaasa – õues on üsna jahe," ütles ta ja läks alla tagasi. Tegin nii nagu ta soovitas ja haarasin kapipõhjast oma lemmikpusa kaasa ja suundusin samuti esikusse, pistes telefon pükse tagataskusse. Nägin trepijalamilt alla vaadates esimese asjana Marc'i ja kui ta minu poole astus ja meie pilgud kohtusid, naeratasin talle. Trepist alla kõndides tõmbasin pusa üle pea ja sirutasin viimasel astmel seistes käed, et sõpra kallistada.

„Hei," sõnasin talle.

„Hei," naeratas Marc.

Marc oli minust peajagu pikem, mistõttu oli mul mugav teda kallistada siis, kui olin ise kõrgemal tasapinnal. Ta kandis teksaseid, sinakas-lillat õhukest jopet – mille hõlmad olid tal eest lahti – , halli t-särki ja ta juuksed olid nokamütsi varjus ning ta lõhnas pitsa järgi. Kui Claire tuli mõttele minna enne reisi topelt kohtingule, ei olnud ma sellele kahe käega vastu, kuid eelistasin siiski kellegi neljanda osavõttu ja kuna Marc oli mu parim sõber ja sai Christopher'i ja Calviniga hästi läbi, muutuski see algselt plaanitud topelt kohting tavapäraseks ühiseks lõunaks, mis võttiski mult veidi pingeid maha, teades et ma olen reisil nende kolmega kogu aeg ninapidi koos, tahan ma seda või mitte.

„Chris tahab pärast lõunasööki lõbustusparki minna," märkis Marc, juhatades mind esikusse, kus need kolm häälekalt juttu puhusid. Calvin tabas mu pilgu ja naeratas mulle, vaadates kord Claire'i ja kord Christopher'i, kes arutasidki selle üle, et millisesse kohvikusse või restorani me sööma lähme.

„Tõesti?" teesklesin üllatust. „Miks ometi?"

Marc kehitas õlgu ja tõmbas jope luku kinni. „Kas lähme?"

Claire pööritas juba mitmendat korda silmi ja eiras Marc'i küsimust, vaadates hoopistükis mulle otsa. „Annie, poisid tahavad burgerirestorani minna – õigemini on nende valik Patty & Bun, aga mina eelistaksin hiina toitu!"

Köhatasin, haarates Christopher'i selja tagant nagist oma jaki, olles jalanõud juba jalga pannud. „Kas sa oled mingisugusel burgeridieedil, Re? Minul isiklikult ei ole burgeri vastu midagi ja minugi poolest võime Patty & Bun'i kasuks otsustada."