15. Deja vu tunne & kutse lõbustusparki

24 9 4
                                    

K A L L I S C A L V I N: 15. P E A T Ü K K: D E J A V U T U N N E & K U T S E L Õ B U S T U S P A R K I

„Andestada kellelegi tähendab lasta lahti sellest hirmsast ühendusest, mis hoiab teid teineteisega vaenu all ja kui sa kord selle sammu astud, siis tee seda kogu hingest. Tee seda tõsisel soovil, mitte kellegi mõjutusel, kuna ennekõike vabastad sa ennast."

COFFEE TEA COMPANY, KELL 12:30

Heidi võttis minuga lõpuks ikkagi ühendust ja oli nõus kohtuma tema lemmikkohvikus, mis oli puhtjuhuslikult – kuigi ma ise seda ei uskunud – see sama kohvik, mille ees Calvin mind vihmalombiga märjaks kastis ja ühtlasi ka koht, kus ma avastasin enda jaoks kohvi. Praegugi tellisin endale karamelli latte ja lugesin kriminulli, kuna sain Heidilt sõnumi, kus ta ütles, et on kesklinnas ummikus, mistõttu ma kasutasingi juhust, et järjekordne raamat lõpetada. Seekord oli selleks Agatha Christie Mõrv Idaekspressis, mille filmi ma polnud veel kahjuks näinud, kuid mul oli plaanis see kindlasti ära vaadata ja seda kasvõi üksi, juhul kui mitte ükski mu sõpradest minuga liituda ei taha.

Olin just raamatu viiimase lehekülje kallal ja kohvitassi tilgatumaks joonud, kui käis uksetilin ja Heidi kohvikusse sisse marssis, kandes rünksinist pükskostüümi, vihkerkaare värvilist salli ja helehalli vihmamantlit, mis ulatus ta kinganinadeni. Lisaks sellele oli ta oma blondid juuksed brünettiks värvinud ja huuled tulipunaseks võõbanud. Ta saatis mulle põgusa – aga mitte just eriti sõbraliku – pilgu ja naeratuse, visates oma Dolce & Cabbana käekott minu vastas oleva pika nahast tooli taha nurka, enne kui ta toolile istus ja mulle uuesti otsa vaatas.

„Anne," sõnas ta, huulil see sama võltsnaeratus.

„Heidi," sõnasin talle vastu ja neelatasin. Panin raamatu käest, surudes see käekoti esimesse vahesse, kus mul oli huuleläige ja korterivõtmed ega pööranud tähelepanu sellele, et raamat ei mahtunud sinna ja turritas sealt ikka välja. „Ma loodan, et jätsid oma sõjaka oleku ja tuju koduukse taha ja oled valmis minuga tsiviliseeritud inimese kombel suhtlema."

Ta ohkas ja viis käed lauale. „Kas Calvin meeldib sulle?"

Köhatasin ja viisin vasaku käe lõua alla, toetades parema käe küünarnukk lauale, et sellele oma värisevat lõuga toetuda. „Ta on tore noormees ja sõber."

„Aga kas ta meeldib sulle mehena?" küsis ta siis, pilgus kavaluse helk.

„Miks sa seda küsid, Heidi? Sa tead, et me tulime hoopis muudest asjadest rääkima, mitte temast," ütlesin talle selle peale, viies korraks pilk kohvikuaknast välja, nähes, et vahepeal oli paduvihma sadama hakanud. Teeäärne lomp ajas end üsna pea üle äärekivi, ujutades niiviisi poole tänavast ja korraga valdas mind meeliületav deja vu tunne, mõeldes tagasi kuue kuu tagusele kohtumisele Calviniga. Tol hetkel leidsin ma, et ta oli ennast täis tüüp, kes arvab, et saab jaatava vastuse oma igale küsimusele, kuid nüüdseks oli mu arvamus suuresti muutunud ja toetus vaid sellel, millise mulje ta mulle hiljem jättis ja kuivõrd mind võlus asjaolu, et ta oli kahe jalaga maapeal seisev remondimees, kes armastas lastekirjandust.

„Vasta mu küsimusele! Kas Calvin meeldib sulle!?" käratas ta nüüd, pilgus vihalaine, mille tekket ma ära ei tabanudki.

Vakatasin ega suutnud esimese minuti jooksul suudki avada. Mu hingamine kiirenes ja ma läksin näost üleni punaseks. Kui ma minuti möödudes suu avasin, oli mu hääl väga hele ja võõras, otsekui see ei kuuluks mulle. „Ma tahaks enne teada, kuidas see asjasse puutub? Meil on hoopis muid maju jagada, seega mis tähtsust on sellel, millised on minu tunded tema vastu!"

Heidi silmis välgatas midagi, kui ma seda öelnud olin ja ta viis käed endale sülle, toetades selg toolitoele. „Mis tähendab, et... ta meeldibki sulle!"

Kallis CalvinWhere stories live. Discover now