K A L L I S C A L V I N: 23. P E A T Ü K K: V A L U G A T O I M E T U L E K & K I R E H O O D
„Nad ütlevad, et elu läheb edasi ja et aeg parandab haavad, aga mitte keegi ei ole öelnud kui palju aega mööduma peab, et need haavad enam haiget ei teeks ja igapäevaelu pisiasjad ületamatud ei tunduks, aga selge on see, et meil kõigil on oma viis valuga toimetuleks ja kuna me kõik oleme erinevad, on paranemisprotsess samuti erinev."
ÖÖSEL, KELL 1:30
Olin emale kinnitanud, et suudan omakeskis uinuda ja ei vaja tema abi, aga praeguseks lamasin ma silmad pärani voodis, käed külgedel ja rinnus tulekerad – tundsin juba mitmendat värinahoogu, mis mu keha läbis ja olin sellele juba alistumas. Surusin huuled ülemise hambarea vahele ja viisin käed rusikasse, olles eelnevalt voodilinu paigast sikutanud, et oma pead tõstnud paanikahoog sinna suunata ja seda nõnda hoomata. Mul oli ühtelugu palav ja külm ja mu jalad liikusid üles-alla, justkui oleksin krambihoo küüsis.
„Võta ennast kokku!" sosistasin endale, sulgedes hetkeks silmad. Tuba läbi kerge tuuleiil ja teades, et olin väiksema aknaluugi lahti jätnud, et seda tuulutada, ei teinud ma sellest suuremat numbrit seni, kuni tundsin paremal põsel liivaterasid, mis sealt koheselt maha langesid ja põrandale veeresid.
„Anne?" kõlas tuttav hääl.
Hüppasin istukile, vaadates toas ringi. „Matt?"
Tume kuju kapi varjus astus mu voodijalutsi juurde ja vaatas mind tontlikul pilgul. Ta oli käed pükste taskus ja ta muigas magusalt, endal silmad mustad ja aukus. „Ma ei arvanud, et näen sind nii ruttu, kulla Anne."
Mu lõug värises ja ma suutsin nutuhoogu vaevu tagasi hoida. „Matt..."
Matt naeratas. „Sa tunnistasid Calvinile oma tundeid?"
„J-jah," kogelesin, tõstes käsi rinnale, tundes selles valupisteid. „Ma ei saa aru, mis toimub! Miks ma ei suuda lahti lahti!? Ma olen nii väsinud sellest virr-varrist ja tahaksin... uuesti elada ja seda nautida!"
„Siis naudi," vastas ta niisama lihtsalt.
„Kuidas ma seda teen?" küsisin, pühkides samal ajal oma pisaraid. „Ma astun kaks sammu edasi ja siis kolm sammu tagasi ning see valu ei ole kusagile kadunud. M-ma igatsesin sind endiselt, kuigi Calvin paneb mind hästi ja turvaliselt tundma. Ütle, mida ma tegema pean, et see valu kaoks!?"
„Anne," ütles Matt hellitavalt, kummardades mu kohale. „See valu on jääv. See jääb alatiseks sinuga, sest see valu tegi sinust sellise Anne'i, kellesse Calvin ülepeakaela armus ja kellel ta ei lase mitte kuskile põgeneda isegi, siis kui sind uus hirmu- või ärevushoog tabab ja sa teda eemale lükkad. Ka Calvin ise on jääv."
„See ei kõla loogiliselt," ütlesin talle nuturagina saatel.
Matt raputas pead. „Mida ma tahan öelda on see, et sa ei ole enam selle valu ori, vaid see on hoopistükis sinu ori. Ülekantud tähenduses."
Väristasin õlgu ja vaatasin talle silma. „S-sa tahad öelda, et ma peaks s-sellega rahu tegema, et edasi liikuda, mitte aga eesmärgiga sellest lahti saada."
„Just nii," kinnitas ta, näol endiselt see särav naeratus.
„See pole nii kerge," sõnasin, viies pilk oma värisevatele kätele.
„Ei, aga sa saad hakkama," ütles ta, kükitades mu ette, võttes mult käest kinni. „Sa saad kõigega hakkama, eriti sellega."
YOU ARE READING
Kallis Calvin
RomanceAnn(i)e on Londoni äärelinnas elav tudengineiu, kes mängib kitarri ja klaverit ja käib Ülikooli kõrvalt maalimistundides ning usub saatusesse; et kõik, mis sinuga juhtub, on juba varem ette määratud, aga oma viimase traagilise suhte tõttu ei usu ta...
