Kallis Calvin

19. Üks suur kius & piin

K A L L I S C A L V I N: 19. P E A T Ü K K: Ü K S S U U R K I U S & P I I N

„Üks suurimaid edusamme, mida sa teha võid kui oled pikka aega suure leina- ja valumere küüsis olnud, on see, et sa annad oma elule ja armastusele uue võimaluse; et sa ei karda uuesti proovida ja uuesti armuda; et sa tõused püsti ja lasen endal ühtepidi tundmatusse ja teisalt tuttavlikku unelmasse lennata, milleks ongi armastus ise."

SAMAL HOMMIKUL, KELL 10:30

Olin Marcile terve meie kohtingu lahti jutustanud ja istusin oma parema jala säärel, mistõttu see suri ära ja hakkas õige pea surisema. Tõusis siis toolilt püsti ja hüppasin vasakul jalal ukseni, haarates selle lingist tugevalt kinni.

„Oled sa rahul? küsis Marc. „Oled sa rõõmus, et see juhtus? Et käisid kellegagi kohtingul?"

„Olen küll," vastasin, surudes huuled hammaste vahele, taludes surisemise viimaseid ringe enne, kui need lõpuks järgi jäid. Kallutasin end ette poole ja toetasin pea ukselingile, hingatel läbi nina sisse ja välja. „Nagu ma ütlesin, mul oli temaga väga tore. Ma lihtsalt olen veel – jah, veel – veidi ebausklik ja kartlik, kui nii on õige oled, mis ma arvan, et on loomulik minu olukorras."

Marc vaikis sekundi, mis pani mind arvama, et ta noogutas mu jutule peale, unustades hetkeks, et räägib minuga telefoni teel, mitte vahetult. „M-ma ütleks, et iga teine noor naine tunneks sama, kuid ei ole just suur nähtus, et kellegi kavaler sureb rängas autoaavariis ära... seega jah, ma saan sinust aru. Ma olen sinu üle uhke, et sa otsustasin esimese sammu teha ja armuda. See teeb sulle lõppkokkuvõttes vaid head, kuna on ju teada-tuntud tõde, et armastus ise ei teegi haiget. Haiget teeb hoopis see, mida teine inimene otsutab teha või kuidas ta käitub ja on mõjutatud tegema ning käituma, aga ma ei pea sulle seda mainima. Usun, et sa tead seda isegi."

„Marc," sõnasin, astudes voodijalutsi poole. „Calvin meeldib mulle, aga ma ei ole end täielikult vabaks lastnud, et armumisele võimalust anda. Ma ei selleks veel piisavalt valmis."

„Ma tean," vastas Marc ilma pikema pausita. „Kuid suurenenud sümpaatia ja kiindumus on ka hea algus."

„Jah," nõustusin, seistes nüüd voodi ees, vasak käsi puusas. „Mis sa täna teed?"

„Ma naasen õhtupoole Brightonist ja hakkan ilmselt oma korteris suurpuhastust tegema, kuna jätsin selle endast väga segamini, kui ma bussile kiirustasin. Mu auto on endiselt remondis ja ilmselt ei näe ma seda enne uut nädalat."

„Vajad sa abi?" küsisin, hoides naeratust hammaste vahel kinni. „Võin oma mopi ja tolmuimeja kaasa võtta."

„Hei," naeris ta. „Nii hull olukord ka pole!"

„Kui sa nii ütled," vastasin naeruhoo vahepeal, surudes käsi suule. „Ma hakkan nüüd ise koristama, kuna Claire läks Whales'i ja ei naase niipea."

„Christopher'i koos?" uuris ta.

„Jah," kinnitasin. „Ta oli veidi närvis, aga ma usun, et kõik läheb hästi. Helistan talle hiljem ja uurin maad."

„Hästi," kostis Marc. „Ole siis tubli!"

„Sina ka," ütlesin, võttes suuna alumisele korrusele tagasi. „Kohtume siis õhtul su trepikoja ees – nagu ma pakkusin, siis võtan oma tolmuimeja ja mopi ka kaasa."

„Ilusat päeva jätku sulle, Anne!" hüüdis ta ja pani kõne kinni.

Pistis telefoni teksaste tagataskusse ja kõndisin trepist alla esikusse. Seal olevast garderoob kapist võtsin oma türkiissinise peapaela ja sättisin sellega juuksed kinni ning hakkasin korterit kraamima. Kahe tunni pärast olin ma otsapidi vannituppa jõudnud ja tõmbasin vanni dušisegistiga üle, tundes samal ajal telefoni vibreerimist. Loputasin käed ja võtsin selle taskust välja, nähed kahte vastamata kõne ja kolme sõnumit, mis olid kõik tundmatult numbrilt.