K A L L I S C A L V I N: # 1. H A L B H O M M I K, H A L B P Ä E V
"Kui sa oled katki, ära anna alla, ära lükka elu eemale, aga kõigest enam, ära lükka teda eemale. Lihtsalt ava oma süda ja lenda."
LÕUNA INGLISMAA, HOMMIKUL KELL 8:00
Ma ei olnud äratuskelladega eriline sõber, mistõttu ma lükkasin need alati unisena, kas põrandale või koguni voodi alla, magades ise mõnusalt edasi ning tihti ka sisse. Kuid Claire ei lasknud sellel kunagi juhtunud ja ma olin selle eest talle tänulik.
"Hommikust, kaunitar." tervitas ta mind, kui ma praetud munade lõhna peale kööki kõndisin, samal ajal ka haigutades.
"Hommikust," vastasin naeruse häälega, käsi suu ette viies, kus uus haigutus valla pääses.
"Näe, siin on sinu munad," ütles ta, lükates mu ette taldriku kahe küpse munaga. "Kugista need kiiresti alla ja siis ma saadan su ülikooli, muidu jääd veel loengusse hiljaks."
"Olgu pealegi," ütlesin taldrikusse ja suunasin toa ja kahvli munakollase sisse, et see kaheks lõigata. Kui selle suhu viisin, tõstsin silmad auravale teetassile teisel pool lauda ja kummardusin, et see kätte haarata, kuid selle asemel kukkus see ümber ja kuum jook voolas mööda lauda ringi. Kõrvetasin kõige tipuks ka käe ära. Joostes kraanikausi juurde, et käsi külma vee alla panna, astus Claire kööki ja jäi teeloiku laua peal pika kulmukortsutusega vahtima.
"See lihtsalt... juhtus." ütlesin ja vajutasin vee kinni, keerates seejärel käterätik ümber käe.
"Jah, muidugi." vangutas ta pead ja lükkas mu köögist välja otse esikusse. Olles pannud kõrvetada saanud kaelabale suure plaastri, tõmbasin vihmamantli selja, samal ajal endale saapaid jalga surudes.
"Valmis?" hõikasin Claire'le kööki.
"Kohe tulen, mine juba taksosse." hüüdis ta vastu ja vajutas kraani kinni.
Võtsin oma käekoti ja astusin korterist välja ja joostes trepist kiirelt alla, lõin naabritädi pikali. Kuuldes ta valuoiet, pöörasin end ringi ja jäin teda vaatama.
"Kas teiega on kõik korras?" küsisin talt, ise samal ajal ennast kirudes. Miks ma sedasi tormasin? "Ma võin arsti kustuda kui vaja."
"Ei, tütreke, see ei ole vajalik, see on kõigest mu puusakont."
"Kindel? Äkki see murdus." tundsin huvi, aidates ta püsti.
"Ei murdunud see midagi," naeris ta ja lükkas mind edasi. "Minge, teil on kindlasti kiire."
"Hästi, aga kui midagi peaks siiski olema, siis öelge." palusin talt, enne kui edasi alla jooksin. Kui korterelamust välja sain, muutusin pahuraks, nähes, et vihma kallas nagu oavarrest ja lippasin üle tänava taksosse, mis mind juba ammu ootas. Kui sellesse istunud olin, nägin Claire'i tulemas.
"Jooksid nüüd tädi Lydia puusakondi ka muru, jah?" küsis ta, öeldes taksojuhile viisakalt tere, selle juurde veel õrnalt naeratades.
Kõhatasin ja lükkasin kapuutsi peast. "See lihtsalt... juhtus." kordasin ennast.
"Jah, muidugi." naeris mu sõbranna ja andis siis taksojuhile Ülikooli aadressi.
Mis minuga küll täna toimub või on see lihtsalt üks halb hommik? küsisin endalt mõtetes, vaadates pingsalt külma vihma ja tuule käes jooksvaid õnnelikke lapsi, kes bussi peale läksid. Mis pani mu mõtlema ajale, kui ma ise vihma käes jooksmist nautisin ja seetõttu isegi kooli hilinesin. Nüüd tundub see mälestus liiga totter ja hirmus. Eriti, kui räägime äikesevihmast.
YOU ARE READING
Kallis Calvin
RomanceAnn(i)e on Londoni äärelinnas elav tudengineiu, kes mängib kitarri ja klaverit ja käib Ülikooli kõrvalt maalimistundides ning usub saatusesse; et kõik, mis sinuga juhtub, on juba varem ette määratud, aga oma viimase traagilise suhte tõttu ei usu ta...
