Kallis Calvin

11. Uued tuuled & vihast valuni

K A L L I S C A L V I N: 11. P E A T Ü K K: U U E D T U U L E D & V I H A S T V A L U N I

„Kui sa tahad lennata, ei tohiks olla esimene asi tiibada väljasirutamine, vaid hoopis usk sellesse, et sa tõesti tahad lennata; et sa tahad uuesti elu maitsta selle võlus ja valus; et sa tahad lasta minna kõigel, mis sind selleks takistanud on; et sa tahad uuesti hingata ja elu nautida."

PÄRASTLÕUNAL, KELL 13:30

Olin just terve hunniku šokolaadi küpsiseid küpsetanud, kui Claire ostukotid käes kööki tormas ja mind laia naeratusega vaatas. Ma ütlesin lahti oma tööst moemajas ja olin väga stressis ja muserdatud, mistõttu ma ei saanud päris aru, mis tal mõttes oli, lehvitades mu silmade ees hele-sinist liibuvat kleiti, millel oli väike dekoltee.

„Mis sul plaanis on?" küsisin vargsi, tõstes ahjust kolmanda plaadi küpsiseid välja.

„Me lähme täna õhtul välja," ütles ta, võttes kotist ka paari kingi välja. „Ma ei taha mingit eitavast vastust, sest sa oled mind nende paari päevaga hulluks ajanud, küpsetades mägede viisi kooke ja küpsiseid."

Ohkasin, istudes ahjukindad käes laua taha, toetades nendele oma nägu. „Kuhu me siis lähme? Klubi jaoks see kleit vist ei sobiks."

„Me lähme mu doktori vanemate pulma-aastapäeva peole, kus nad uuendavad oma vandeid," vastas ta, jättes kleit ja kingad baarilauale, kõndides ise esikusse, et mantel nagisse riputada ja saapad jalast võtta. Viisin kiire pilgu köögiaknast välja ja nägin, et vihma kallas nagu oavarrest.

„Mis kell see on?" uurisin, võttes ahjukindad käest ja vaadates uuesti üle kleit, mille ta mulle ostnud oli. See oli kena ja sobitus minu stiiliga, mis oligi väga konservatiivne.

„Peame seal olema hiljemalt kell 4, kuna tseremoonia algab kell 6 ja ma tahan sind doktori sõpradele tutvustada," vastas Claire, kõndides juukseid kuklasse krunni keerates kööki tagasi. „Sa võiksid Calvini kutsuda."

Vakatasin, lastes kleidil lauale kukkuda. „Meil oli eelmine nädal jutt, et näeme nädalavahetusel, seega... ma arvan, et ühest korrast piisab."

Claire'i näole ilmus sulnis naeratus ja ta võttis mult õlgadest kinni, küsides: „Kas sa kardad temasse ära armuda, et sa  siin selliseid reegleid ette sead?"

„Kes siin armumisest rääkis!" tõstsin häält, võttes suuna ahju juurde tagasi, et ülejäänud küpsisetainas küpsisteks vormida ja need ahju küpsema panna. „Ta on mulle rohkem sõbra eest."

Claire tõstis käed õhku. „Mida iganes sa ütled, Annie."

Tõsi oli, et minu otsus lahkuda moemajast tuli väga spontaanselt ja oli paljude jaoks üllatus, eriti kuna ma ei olnud soovi juristina tööle minna, et oma omandatud haridus ära kasutada, ent ometigi sain ma osaks suurele arusaamale ja toetusele, et ma leiaks enda jaoks midagi, mis mind tõesti kõnetaks ja rõõmsaks teeks. Ma ei arvanud hetkekski, et mu 3,5 aastat õigusteaduse õpinguid oli mahavisatud aeg, kuid sellegipoolest toimus minus mingisugune ärkamine ja ma tahtsin leida selle kindla asja, mis mulle tõepoolest huvi pakub, olgu selleks kasvõi küpsetamine, mis oligi mu kirglik hobi ning samuti miski, mis viis mu mõtteid mujale.

„Ma käin kiirelt raamatukogust läbi ja viin oma laenutatud raamatud tagasi. Olen kindlasti enne kella 3 kodus!" hüüdisin Claire'le pärast seda, kui olin ahjust viimase plaadi küpsiseid välja võtnud ja nööpisin esikus endal mantlit eest kinni. Olles pannud ka poolpikad kummikud jalga, haarasin kapist vihmavarju.

„Hästi, aga vaata, et see ei juhtuks mitte minutitki hiljem!" hüüdis sõbranna mulle, mis pani mu muigama. Võtsin viimaks ka koti, kuhu olin surunud kõik oma laenutatud raamatud ja lahkusin korterist ja lõpuks majast. Ületades teed, tundsin mantli taskus telefoni vibreerimist. Võtsin selle sealt väljas, kui bussipeatuse paviljoni varju jõudsin ja leidsin eest sõnumi Calvinilt.