Kallis Calvin

5. Ärkamine & kojutulek

K A L L I S C A L V I N: 5. P E A T Ü K K: Ä R K A M I N E & K O J U T U L E K

,,Kui sul on tiivad, oled sa valmis lendama, aga kui see ei ole neid, siis oled sa ennastohverdavalt valmis kukkuma, unustades, kui magus on elu."

LÕUNA INGLISMAA, HOMMIKUL KELL 6

Avasin hommikupäikesele silmad ja tõusin voodis istukile, vaadates suure haigutuse saatel rõduustest välja, nägin Marc'i aias roosipõõsaste vahel ringiratast kõndimas, telefoni kõrva ääres hoides, näol säravaim naeratus, mida ma senini näinud olin. Panin pooluimaselt hommikumantli selga, minnes samal ajal uste poole, olles need avanud kõndisin paljajalu aeda. Näppasin mööduva põõsa küljest valge roosi - olin tänulik, et ema vaid ilma okasteta roose kasvatas - ja lähenesin noormehele selja tagant.

,,Marc!" hüüdsin ja pistsin roosiõie talle kõrva taha.

Ta pöördus ja naeratas mulle, lõpetades kõne sõnadega: ,,Luba ma helistan sulle tagasi."

,,Kes see oli?" uurisin, tõustes päkkadele, et ise selles veenduda, kuid ta sulges telefoni ja pistis selle tasku, võttes endast paremal oleva põõsa küljest roosat värvi roosi ja pistis selle mulle juustesse. ,,Mis ajast sa nii uudishimulik oled?" naeris ta ja kõndis sügavamale aeda, istudes ühel momendil pingile ja ohkas.

,,Praegusest hetkest," nentisin, sikutades teda käest. ,,Mis ajast sa nii salapärane oled? On sul mõni neiu tekkinud? Marc, Sa tead, et ma oleksin sinu üle vaid õnnelik, ei enamat."

,,Annie..." vangutas ta pead ja toetas selja pingitoele. ,,Mul ei ole mitte midagi varjata ja sa tead seda. Sõbrad kutsusid vaid Lõuna-Iirimaale matkama ja ma ei tea, kas oleks hea aeg minna..."

,,Oled sa peast segi?" tõstsin häält, võttes sisse sõjaka poosi. ,,Sellised pakkumisi tuleb vaid elus korra! Muidugi mine, see on kindlasti lõbus!"

,,Nüüd pingutad sa küll üle, Ann," naeris Marc, pead ette ja taha heites, nagu ta armastas teha, kui miski talle eriti suurt nalja pakkus.

,,Mismoodi?" olin nõutu.

Tõsi oli, et olin kolmandat nädalat linnast eemal olnud pärast seda viimast korda kui eksamite tõttu linna naastsin, kiirustades pärast nende edukat sooristamist vanemate juurde tagasi, eirates igat märki sellest, et põgenen nii nii Calvini kui ka ülejäänud tuleviku eest, olles see milline tahes. Mingil põhjusel tabas mind Ülikooli lõpuaktusel kabuhirm eesseisva ees ja ma pidin aja maha võtma. Kuid praeguseks ütlesin ma ära igast võimalikust tööpakkumisest ja saatsin päevi ära oma lapsepõlve kodus, roosid akende taga ja põllul lambakari vastu vaatamas. Võis väita, et olin õnnega koos, aga õnnest oli siinkohal asi kaugel - ma olin tupikus.

,,Matkama võin ma iga kell minna ja pole isegi vahet kuhu. Mind takistavad hoopis muud asjaolud. " rääkis ta, vaadates kaugusesse.

Tardusin ja surusin sõrmi teineteise vastu, tõmbasin siis põlved kõhu ligi, tundes järsku iiveldust. Kõhuviirus oli viimane asi, mida ma praegu vajasin. ,,Mis sind siis takistab?" küsisin, hingates sügavalt sisse ja välja, üritades unustada oma hetkeline haigushoog, et see koheselt seljatada. Ema ütles alati, et ühestki haigushoost ei saa jagu virina ja halaga, olgu see kuitahes talumatu. Tuleb säilitada rahu ja koondada oma mõtteid mujale, mida ma ka tegin.

,,See matk on mitu nädalat pikk ja ma ei taha nautida Iirimaa looduseilu, teades, et sina siin ei tea isegi, mida teha tahad või kuhu minna, kellegagi koos olemisest rääkimata." Marci silmis oli nukker pilk, olles seda mulle öelnud, pannes mind tahtma see niisama lihtsalt minema pühkida nagu tolmurullid riidekapi riiulilt, mis oli tobe võrdlus.

,,Marc, see ei ole nii lihtne," vabandasin end välja. ,,Kui Matt suri... ma kinnitasin endale, et ei lase temasugustel nii lihtsalt enam pääseda, kuid praegu-" Mind katkestas Marci käsi mu õlal ja soe pilk, mille ta mulle saatis, kui ma pead tõstsin ja põlved kõhu eest alla lasin. Toetasin siis ka käed pingile ja ohkasin. Ma ei teinud muud kui otsisin vabandusi, et mitte elada.