Kallis Calvin

25. Mäng mängu järel & võitlus surnuga

K A L L I S C A L V I N: 25. P E A T Ü K K: M Ä N G M Ä N G U J Ä R E L & V Õ I T L U S S U R N U G A

„On öeldud, et valu on kogemus ja kannatamine on vaatepunkt selle kogemuse kohta ja kui sa jääd liiga pikalt selle vaatepunkti küüsi, siis muutub see ajaga kibestunud käitumismustriks, mida ei ole enam sugugi kerge maha raputada, mistõttu on ka selge, et valu ise ei ole loodud lahkuma, vaid see ongi jääv; see, kuidas ja mis ajal me seda taas tunneme, on aga meie enda valikute tagajärg."

SAMA PÄEVA ÕHTUL, KELL 18:45

„Anne," anus Matt ja puudutas mu paremat käevart. „Palun sind."

Surusin käed rusikatesse ja pöörasin end viimaks ümber, seistes temaga vastakuti, vaadates talle pisarate tulvust uduse pilguga otsa, rind tõusmas ja langemas. „Sa ei kavatsegi mind rahule jätta, ega ju?"

Noormees naeratas. „Mitte niipea."

Pilgutasin silmi, viies käed puusa, lastes pleedil põrandale kukkuda. „Ma ei mängi seda mänge sinuga kaasa, Matt."

Ta muigas ja kõndis minust läbi, võttes suuna treppide juurde, öeldes: „Kena mänguõhtut teile."

Ohkasin ja pöördusin, et talle vastata, kuid ta kadus nagu tina tuhka, justkui oleks ta trepist üles lennanud mitte kõndinud, mis ei üllatanud mind absoluutselt, arvestades kes ta oli – kummitus. Minu fantaasia- ja valu vili. Ei midagi rohkemat.

Kummardusin, et pleed üles võtta, jättes selle diivaniäärele ja hakkasin televiisori pulti otsima, kavatsusega laulu vahetada, kuna see kumises mu kõrvus. Leides selle diivani alt, põlvitades diivanilaua ja diivani vahel ja kuulsin Claire ja Christopheri ühtesulavat naeru, kui nad trepist alla tulid ning käsikäes elutuppa astusid. Viisin silmad automaatselt vaiba sisse, et varjata oma pisaraid, pulti kramplikult käes hoides ja jäin sinna niiviisi vagusi istuma, proovides nähtamatuks jääda, mis nähtavasti väga hästi ei õnnestunud. Nägin silmanurgast, et Claire astus mulle sammu lähemale, lastes Christopherilt käest lahti, kui viimane esikusse läks, et tulijale uks avada, olles uksekella kuulnud. Paljas mõte, et kohe astub ruumi keegi kolmas, kes näeb mind sellises seisus, ajas mind veel rohkem ärevile.

Claire puudutas mu õlga. „Anne? Miks sa siin põlvitad? Ega Jumal ei saa sind kaardi- või monopolmängus aidata – selline võiduõnn on vaid sinu kätes."

Turtsatasin, pühkides põskedelt pisarate jääke. „Ma ei ole halb kaotaja, Claire."

„Seda sa endale kinnitad jah," naeris sõbranna, otsides mu mahalangenud pilku.

Haarasin sõbrannalt käest kinni ja upitasin end jalgadele. „Kas sa kutsusid Marci ka? Tema on küll halb kaotaja ja me kuuleks aasta otsa sellest, kuidas Christopher talle pähe tegi."

Kui mu ninajuurele uus pisar langes ja ma õlgu väristasin, langes Claire näost ära ja keeras mu enda poole, näol murelik pilk. Ma teadsin, et ma olin halb näitleja ja ei saanud tema eest mitte midagi varjata, kuid ma tahtsin proovida, isegi kui ma ebaõnnestun igas oma katses. Nähes aga kuidas ta reageeris – see oli tema mustriline käitumine –, muutis see mu ärevushoo hoopis talumatumaks, sest ma ei tahtnud rääkida. Ma ei tahtnud rääkida, et Matt oli muutumas mu suurimaks õudusunenäoks ja seda sellisel viisil, et see mõjutas mu paanikahoogude teket.

Claire pigistas mu õlgu ja kallutas pea paremale õlale, et mulle otsa vaadata. „Mis juhtus, Anne? Miks sa endast väljas oled?"

„M-ma... m-ma kukkusin," kogelesin, näidates näpuga korvile, mis oli televiisori kõrval ja mis oli nüüdseks küljele vajunud. „Lõin oma selja ära, ei midagi hullu."