Kallis Calvin

26. Ülestunnistused & reisiplaanid

K A L L I S C A L V I N: 26. P E A T Ü K K: Ü L E S T U N N I S T U S E D & R E I S I P L A A N I D 

„On öeldud, et meil ei ole mõtet homse pärast muretseda, kuna on reaalne, et tänane – praegune hetk – on kõik, mis meil on ja kui me seda mõistame, siis leiab meie hing rahu. Me ei mõtle enam homsetele plaanidele, muredele ja tõketele, mis meil ees seisavad, vaid me keskendume sellele õndsale momendile, milles me parasjagu oleme, kuna inimesed on, et tunda rõõmu; elu on, et näha ja kogeda seda rõõmu; surm on, et jätta selle rõõmuga hüvasti."

SAMA PÄEVA ÕHTUL, KELL 23:05

Calvin ei küsinud kohe, et mis lahti oli ja hoidis mind kindlalt enda embuses, suudeldes mu juukseid ja silitades mu selja. Mul oli nutuklomp kurgus ja ma olin kabuhirmul ega suutnud temast lahti lasta, soovides nõnda jäädagi; tema turvalisse kallistusse, mis vaigistas kõik värinad ja kahtlused, mis mul eales olla võisid. Ta oli parim asi, mis minuga juhtuda sai ja kuigi ma armusin temasse kõige halvemal ajal – kui mu deemonid tahavad mind elusalt nahka pista ja hoiavad mind varitsemisohus – olin tõdenud, et see oli ka mõnevõrra õnnistuseks; universumi kingitus, et testida mu karakterit ja selle tugevust.

„Anne," sosistas Calvin viimaks. „Mis sind niiviisi hirmutas?"

„T-ta on siin," sosistasin talle vastu, silmis kibedad pisarad. „Ta... T-ta tuli siia! Ta tuli meile järgi!"

„Tšššš..." lohutas ta mind. „Kas ta läheneb sulle ka siis, kui me koos oleme?"

Raputasin pead. „Tegelikult... kui me koos oleme, siis ta ei pääse mulle nii lähedale kui siis, kui ma üksi olen. Õigupoolest ei saa ta mind puudutatagi, kui ma sinuga olen."

„Väga hea," ütles ta ja suunas mind diivanile. „Kus ta on?"

Istusin diivaniäärele ja neelasin sülge, tundes kerget iiveldushoogu. „V-vannitoas."

„Püsi siin," ütles ta lihtsalt ja läks trepist üles.

Tõstsin jalad diivanile, keerasin käed ümber põlvede ja ootasin kuni ta naases, istudes täielikus haudvaikuses. Olin küll teadlik kuivõrd tõbe see olukord oli; et mu praegune kavaler läks mu surnud kavaleri kummitust korterist välja ajama. Ometigi olin ma vagusi ja üritasin tekkinud paanikavarju minema peletada, arvates ekslikult, et mul on selles osas mingisugunegi mõjuvõim, olles näinud rohkem kui üks kord, kui vähe mul seda tegelikkuses oli ja just nendel hetkedel, mil Matt läheduses oli. Olin vägagi teadlik, millisesse musta ja sügavasse auku see leinavalu mind lükanud oli, kuid selge oli see, et Mattile endale meeldis samuti seda mängu mängida; mängu, kus ka tema ei lase minust lahti, muutudes mu suurimaks õudusunenäoks. Kui enne ma seda ei märganud, siis nüüd, kus ma olin Calviniga koos, oli see selgemast selge.

Ohkasin samal sekundil, mil Calvin trepist alla tuli ja minu juurde kõndis, näol seletamatu ilme. „Tahad sa enne magamaminekut mingit filmi vaadata?"

„Filmi? Mida sa-" Mind katkestas ootamatu kolksatus, mis ei tulnud ei kusagilt mujalt kui vannitoast. Vahetasime Calviniga sekundiks pilke ja läksime seekord sinna koos, et toimunule pilk heita. Uks lahti lükates ja sisse astudes leidsime eest tühjuse. Vaid mu kott vedeles põrandal ja selle sisu oli mööda põrandat laiali, kaasarvatud SOS pillid, mis olid otse Calvini jalge ees. Minu õnneks ta neid ei märganud ja ma sain need kiiresti üles korjata, peites need oma selja taha.

„M-ma arvan, et t-ta lasi jalga," ütlesin talle, kükitades oma hügieenikoti kohale, et see ja ülejäänud asjad – kaasaarvatud pillid – kotti tagasi pista. „Ma arvan, et heidame magama ja helistame homme tondipüüdjatele, et asjale parem lahendus leida. Võib-olla peame vanni- või kapi alla paar lõksu jätma, et et ta kinni püüda – näib, et ta on üsna väle sell."