Kallis Calvin

4. Surmahirm & kojuminek

K A L L I S C A L V I N: #4 S U R M A H I R M & K O J U M I N E K 

~,,Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui kaotada surmale keegi, kes tähendas sulle kogu maailma; maailma, kus paistis ainult tänu temale ere päike ja sadas vihma ainult siis, kui suurem lahing üle elatud oli, ja kui järsku võetakse see maailm sinult ära, oled sa justkui nii halvatud, et ei suuda õieti hingatagi, sest sa surid koos temaga."

SAMAL ÕHTUPOOLIKUL, KELL 20:16

See polnudki nii lihtne nagu ma arvasin. Istuda kena kutiga pehmel diivanil, juues veini, mis ei olnud ei kusagil mujal kui teetassis. Näis nagu oleksin mingisugune raamatutegelane, kes otsib oma kohta. Hetk tagasi mõtlesin, et ma suudan seda. Suudan edasi liikuda ja lahti lasta, tabagu mind mistahes välk. Kuid ma eksisin. Kuulates Calvinit jutustamas oma seiklustest võõrsil, tundsin rinnus valusat pistes. Mina polnud senimaani Inglismaalt välja saanud ja tundus häbiasi seda tunnistada. Veel vähem kuttidele. Veel vähem talle.

,,Ja siin ma nüüd olen - mõlemad mu vanemad elavad Itaalias Veronas ja söövad päevad läbi erinevaid pastasid ja mina kord külmas ja kord soojas Londonis, süües hommikuti peekonit munaga. Kas pole irooniline? Kasvasin küll päikese käes üles, aga ometigi tilgun praegu hoopis vihmavarju all. Samas olen ma neile tänulik, et nad seda mulle võimaldasin. Isegi soojas kliimas sajab vihma vahel. Elu ongi selline - tilkumine vihmavarju all." rääkis ta, muiates omaette, viies teetass suu juurde tagasi, et sõõmu veini juua. 

Ohkasin ja naeratasin oma järjekordset võltnaeratust.

,,Tore, kui... sul nii tore on olnud." sõnasin, pilk laes.

,,Kuidas sinuga lood on? Kes su vanemad on? Miks sa... siin lõpetasid? Ja kui tohib küsida, miks selline erialavalik? Advokaat? Tundub väga intrigeeriv!"

Wow. Niipalju vastuseid, mis kokku valetada... ,,Oh, ma ei teagi. Minu vanemad elavad Lõuna Inglismaal ja peavad lambaid. Väike farm või kuidas iganes nad seda nimetavad. Isegi mu koer Lucy on veel alles..." Jäin poole lause pealt pidama ja poetasin pisara. ,,Peaksin neid tegelikult külastama. Nägin neid viimati Mati matustel..."

,,Annie..." alustas Calvin, puudutades mu kätt. ,,Kui sa ei taha rääkida, ma ei sunni sind, aga kes ta oli? See Matt? Sinu... kaaslane?"

,,Kaaslane?" turtsatasin, tehes suuri silmi. ,,Pigem nagu... välgunool. Iga päev temaga oli nagu suur merelaine, mis meid üle kastis, olgu siis heas või halvas. Me olime nii sarnased ja samas nii erinevad. Ta mängis bändis ja oli endine... kriminaal. Seega sinust mitte vähem hullem." naersin talle silma, lootes, et ta sai mu huumorist aru. Ma ei mõelnud temast nii. Mitte sinnapoolegi. Ta oli tegelikult päris armas.

,,Aga ma kaotasin oma merelaine ühel ööl autoavariis ja siis ma olin tormi sisse jäetud nagu üksik loom. Väljapääsu polnud. Ma olin inimvare. Istusin päevad läbi toas ja ei näinud elul mingit mõtes, ainult pimedust. Keskkool oli pooleli ja eriala... sellel on oma lugu. Valisin selle tema mineviku tõttu. Mõtlesin, et edaspidi ei pääse ükski neist puhtalt, kuigi tema pääses - surmaga. Ja ma pole veel kuskil lõpetanud. Praegu vajun ma ilmselt kohe ära, sest see vein on saatanast." nuuksusin, vaadates oma tassi sisse pilguga, mis võis tuleleeke luua. ,,Kuidas tundub? Kas pole iroonilisem kui sinu lugu?"

,,Ei." sõnas ta, pilk valvas.

,,Sa ei usu seda ise ka." ohkasin, suudeldes tassiäärt.

,,Sa ei vastanud ühele mu küsimusele," naeratas ta, püüdes kinni pisara, mis plaanis mu põlvele langeda. Vaatasin teda silmadega, mis väljendas üllatust ja pilgutasin neid ühes sekundis mitu korda. 

,,Millisele? Ma vastasin liigagi palju."

,,Tõsi, aga miks sa siin lõpetasid?"