Kallis Calvin

9. Aeg astuda üle oma varju

K A L L I S C A L V I N: 9. P EA T Ü K K: A E G A S T U D A Ü L E O M A V A R J U 

„Kõige suurem vaenlane su elus on hirm ja päev, mil sa otsustad selle varjust välja astuda ja teed midagi, mida olen juba tükk aega vältinud, ei ole sa enam oma hirmu ori, vaid oled teinud valiku sellest jagu saada." 

ÕHTUL, KELL 19:00

Olin juba mitmendat korda kella vaadanud kui märkasin, millise muigega Calvin mind vaatas, olles mu kõrvale istunud. Olgugi, et mul ei olnud tema seltsis ebamugav, ei olnud mulle meeltmööda mõte, et Heidi lööb mu maha paljalt minu nägemisest siin, koos temaga. Iseendalegi ootamatult olin end leidnud armukolmnurgast ja ma polnud isegi armunud.

„Sa pole ikka mu küsimusele vastanud," nentis ta, endiselt sama magus muie suul.

Köhatasin. „Minu arust pole sa midagi küsinudki."

„Mitte praegu," sõnas ta, pilk tungiv.

Isegi, kui ma talle otse ei vaadanud, tundsin endal tema pilku, mis vaatas minust läbi. Ma tõepoolest ei olnud sedasorti neiu, kes usuks sellist udujuttu, kuid antud hetkel ma teadsin, et ta teadis juba isegi vastust küsimusele, et mida ma täpselt kardan ja see näitas vaid kui arukas ta tegelikult oli ning ka kui läbinägelik ma olin. 

„Ma ei karda midagi," teesklesin naeru, vaadates tõtt oma tühja kakaotassiga.

Ta naeratas. „Miks sa siis mulle otsa ei vaata?"

„Kuidas see isegi seotud on?" küsisin vastu, hambad alahuulde surudes.

„Annie..." lausus ta mu nime, justkui me oleksime vanad sõbad, kes istuvad kakaotassi taga ja meenutavad häid aegu, aga me polnud, kuna ma polnud teda veel sõbrana tunnistanud või õigem oleks öelda seda mõtet seedinud. „Mis sul mõttes on?" 

„Heidi lööb mu maha kui me veel kauemaks jään," ütlesin viimaks vaikselt, asetades tass diivanilauale, vaadates seekord talle otsa.

„Ma ei saa päris hästi aru," vastas ta, naaldudes mulle lähemale. Ta lõhnas imehästi ja kandis pusa, millel oli suured värviplekid peal ja püksega oli sama lugu. Ta oli tõesti remondimees. Täielik remondimees. Remondimees, kes lõi mulle hetkel külge. 

Raputasin oma mõtetele pead ja tõusin püsti. „Ma arvan, et oleks parem kui ma lähen enne, kui ta kohale jõuab."

„Annie..." lausus ta uuesti mu nime. 

„Mis on? Viimati lõi ta mul lõua siniseks, kui ma Matti kontserdile ilmusin!" kaotasin hetkeks enesevalitsuse, trügidest tast mööda, et endale esikusse teed teha. Loomulikult ma ei hakanud riideid vahetama ja plaanisin tema antud riietes koju tormata ja tõttöelda, ma isegi ei hoolinud sellest. "Ma lähen koju." 

„Kas sa sellepärast mulle ei ütlesidki? Kuna Heidi'l on komme sulle kallale karata, kui sa otsustad kellegagi kurameerida?" küsis ta, mulle järgi tulles.

„Mis tähtsust sellel enam on," vastasin talle, pannes saapaid jalga. „Ma lähen koju."

„Annie..." muigas ta, seistes mul risti jalus ees. „Kas sa ise ka aru saad kui jabur see on?"

„Ei ja ma lähen koju!" pressisin jonnakalt läbi hammaste, proovides tast mööduda, kuid ta ei lastnud. Ta seisis mu ees nagu tume müür. „Sa oled ta külla kutsunud ja teinud plaane teha-mida-iganes-te-teete ja mul ei ole siin kohta, nii et palun ole hea ja astu eest ning lase mul koju minna."

Calvin vaikis hetke ja tõmbas mul jope luku eest kinni, tehes pärast seda mulle ukse väljumiseks lahti. „Kas sa ei tahaks, et ma viiks su ära? Vihm on küll üle jäänud, kuid su jalanõud on märjad ja sa võid haigeks jääda."