Kallis Calvin

12. Hirmuhoog & kajakad

K A L L I S C A L V I N: 12. P EA T Ü K K: H I R M U H O O D & K A J A K A D

„Just siis, kui sa arvad, et oled oma probleemidest jagu saanud ja oled leidnud viisi, kuidas nendega toime tulla, koputab hirmu vari su aknale ja astub laiali kogu sinu raske töö ja vaeva. Ükskõik, kui palju sa üritad, on kuskil ikka lahtised otsad ja see on paratamatu ning elu üks osa."

HOMMIKUL, KELL 10:45

Calvin vaikis terve ülejäänud hommikusöögi, avades suu ainult siis, kui tahtis, et ma talle moosipurgi või lusika ulataksin. Ma olin oma käitumise eest vabandanud ja see vabandus läks asja ette, ometigi ma tundsin, et miski kripeldas mu sees ja tahtis meeleheitlikult välja pääseda. Ma tundsin teda vaevalt neli kuud ja ei saanud kõike oma tundeid ja muresid ta nina ette laduda, olgugi, et ta suutis neid oskuslikult välja tuua ka siis, kui ma tampisin selle vastu käsi ja jalgu. Ma küll ei neednud seda päeva, mil ta mind kohviku kõrval tänava ääres märgaks kastis, kuid ma teadsin hästi, kuhu see hetk mind toonud oli – ma olin leinahirmust sujuvalt eluhirmus lõpetanud ja see ei olnud sugugi hea, kuna pani mind kikivarvul seisma ajal, mil ma tegin elumuutvaid valikuid.

Seisin kraanikausi ees ja pesin pudrukausse, lükates iga natukese aja tagant seebise käega oma tukka silma eest ära, selle juurde sügavalt ohates. Tundsin endal Calvini tulist pilgu, kuid ma ei lausunud sõnakestki ja hõõrusin švammiga kausse selliste kiirete liigutustega, nagu nende puhtaks saamisest sõltuks mu enda elu. Ma olin tõepoolest kogu selle melodraama keskel aru kaotamas ja see oli kõigile kaugele ära näha.

„Annie," avas Calvin viimaks suu, koputades mind õrnalt õlale. „Ma arvan, et ma hakkan minema."

Noogutasin, kuivatades käsi rätikusse. „Kas sa tahad, et ma pakiksin ülejäänud croissantid sulle kaasa?"

„Ei ole tarvis," vastas ta, võttes suuna esikusse.

Läksin talle sinna järgi ja seisatasin kapi kõrval, vajutades parem õlg selle uksele, vaadates, kuidas ta oma nahkjakki üle õlgade tõmbas ja telefonist kella piilus, enne kui oma silmad uuesti minule tõi.

„Aitäh hommikusöögi eest," lausus ta, mulle meelalt naeratades, viies parem käsi mu tukale, mis oli endiselt seebivahuga koos.

Vakatasin, aga ei pööranult pilku ära. „Aitäh, et sa mind ära kuulasid, kuigi... minu käitumine oli arulage."

„Mitte arulage," sõnas ta, huulil ikka see sama naeratus. Ta tõmbas mu tuka seebivahust puhtaks ja naaldus ettepoole, et mind põsele suudeldes. Ma ei jõudnud sellele õieti reageeridagi, kui ta minust juba eemaldunud olid, surudes käed jakitaskutesse. „Vaid üllatav."

„Ma loodan, et s-sa minust nüüd teisti ei mõtle," sõnasin, hääl hele ja viisin käed rinnale risti. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma ei olnud rabatud sellest põsesuudlusest, kuid ma pidin rahu säilitama seni, kuni ta veel mu ees seisis ja lootma, et mu nägu ei olnud tomativärvi. Korraga tundsin end nagu teismeline.

„Ole mureta, ei mõtle," ütles ta ja astus mu korterist välja, saates mulle viimane naeratusevari, enne kui trepist alla kõndis.

Vaatasin talle sekundi järele, panin siis korteriukse kinni ja toetades lauba selle najale, üritades normaliseerida oma kiirenenud hingamist. Tõsi oli, et mul ei olnud teise meesterahvaga – Mattist saadik – mingisugust füüsilist ega intiimset kontakti, mistõttu mõjutas see suudlus mind rohkem kui oleks pidanud. Korraga tundus see mulle nagu rünnak ja oli selgeks märgiks, et ma olin ikka peast puhta segi läinud.

Claire... Ta suudles mind põsele...

Istusin diivaniäärel, hoides telefoni kramplikult käes ja hingeldasin nagu oleksin just maratoni läbinud. Tõesti, ma ei olnud täie mõistuse juures ja ma teadsin seda, mistõttu oli see isegi hullem.