Kallis Calvin

21. Keeristorm & liblikad

K A L L I S C A L V I N: 21. P E A T Ü K K: K E E R I S T O R M & L I B L I K A D

„Armumine on nagu keeristormi astumine; sa ei saa olla kindel, et astud sealt tervena välja – igal armulool on omad iseärasused ja keertkäigud, mis piinavaid meid ka pärast armastuse lõppu, kuid oluline on mitte neisse uppuda. Armastus on keeristorm, mis viib sind kord kõrgustesse, kord aga maadligi ja võib sult elujanu sootuks ära võtta, kuid see ka kasvatab ja arendab sind, pannes sind järele mõtlema, kes sa olid enne seda ja kes sa oled nüüd, olles selle teekonna läbinud."

LONDONI ÄÄRELINNAS, KELL 11:30

Ilmselt olin ma pikalt mõttesse varjunud – pilk tühjal pabertaldrikul ja parem käsi ümber teetopsi –, kui Calvin nüüdseks juba korduvalt mu kätt puudutas ja mind pika pilguga uuris. Ta rohelised silmad olid täis murelikkust ja ta huul väreldes kui ta küsis, kas minuga on kõik ikka korras, mille peale ma reipalt noogutasin, üritades talle naeratada.

„Kõik on parimas korras."

„Sa kadusid korraks ära."

„Mul on pea natuke pulki täis... viimasel ajal," vastasin, vedades silmi mööda tänavat ringi. Pannkooke(ja vahvleid) müüv putka oli meist vaid paari sammu kaugusel ja me istusime kohe tänava ja äärekivi kõrval olevas lauas, olles äsja mustika maitselistele pannkookidele otsa peale teinud. Oli ilus päikepaisteline hommik ja tänav ei olnud rahvasuminat täis – näis nagu äärelinna elanikkond oli otsustanud, et jäävad koju ja söövad seal hommikust, mis sobis mulle hästi, ei saanud ma siinkohal salata. Nägin, et Calvini ninaots oli mustikaga koos ja ma märkasin seda alles nüüd, tuues silmad temale tagasi. Tõstsin vasaku käe üle laua ja tõmbasin selle pöidlaga puhtaks.

„Sul oli nina mustikamoosine," sõnasin, vaadates kord teda ja putkaaknast väljavaatavat noormeest – ta kandis triibulisi traksipükse, triiksärki ja valget kikilipsu, millele olid mustikad peale tikitud. Kui ma talle selle kohta komplimendi tegin ütles ta, et ta ema teeb selliseid kikilipse tellimuse peale, omades väikest poodi siit kohe nurga peal. Calvin oli sellest huvitatud ja küsis naise telefoni numbrit, mille noormees – nimi oli tal Jim – talle ka lahkelt andis. Jim'i pilk kohtus minu omaga ja ta naeratas mulle. Tegin sama ja lasin Calvini käest ning teetopist lahti, tõustes laua tagant püsti.

„Kas lähme?" küsisin Calvinilt, kohandades mantlihõlmu. „Ma ostan Marcile vahvleid kaasa ja siis võime oma teed minna – usun, et sul on vannitoas veel palju teha."

„Tõsi ta on," nõustus Calvin ja kõndis mu järel Jim'i juurde, peites käed jakitaskutesse. „Sisutus ise on veel omaette peavalu, aga ma loodan sinu abile."

„Seinte värvimine on väga suur abi," ütlesin talle, kihistades vaikselt naeru. Olgugi, et praeguse hetkeni oli mulle jäänud mulje, et tal olid kuldsed käed absoluutselt kõiges, mis ta ette võttis, siis oli värskendav kuulda, et ta vajas sellegipoolest mingisugust abi, milleks oligi ruumi sisutamine. See pani mind sekundiks pead murda, et kas tal ei olnud selles vallas sõpru või tuttavaid, kellelt abi küsida selle asemel, et iga võimalik hetk minuga veeta. Me olime kolmandat päeva koos ja ma juba kuulsin oma peas Claire'i häält, mis ütles, et ma kardan pühenduda, mis oli sulaselge tõde.

„Palun üks traditsiooniline vahvel – vahukoore ja maasikatega," laususin, seistes putkaakna ette. „Võtaksin selle kaasa."

Calvin seisis mu selja taha ja hingas mulla kuklasse. „On, kuid ma ei ole nii andekas kui sa arvata võid, Anne."

„Loomulikult mitte," naersin, otsides rahakotist peenraha, asetades leitud mündid sularaha jaoks mõeldud alusele, pistes siis rahakott tagasi mantlitasku, tehes Calvinile samal ajal silma. „Kuid lase mul unistada."