Kallis Calvin

22. Maalimistund & põlev süda

K A L L I S C A L V I N: 22. P E A T Ü K K: M A A L I M I S T U N D & P Õ L E V S Ü D A

„Kui sa tunned, et lihtsast sümpaatiast või kiindumusest on saanud midagi enamat, siis pead sa olema valmis katsumusteks ja ka pettumusteks, mis seisavad ees siis, kui sa lased endal armuda kellegisse tema olemasolevate omaduste alusel, kuna armuse läbiv punkt on teise inimese aksepteerimine ja lähemalt tundma õppimine, et näha, kuhu teid see lõppkokkuvõttes viib – järgmisesse sammu või hoopistükki hukule."

SAMAL HOMMIKUL, KELL 10:30 

Istusin kõrgel pukil ja tõmbasin lõuendile pintsliga pakse jooni ega mõelnud täpselt läbi, mida luua tahan, lastel kätel oma töö teha. Mu pilk oli klaasistunud ja mõte oli uitama läinud, mõeldes ühele ja samale asjale – tõdemusele, et ma olin Calvinisse armunud. Minu jaoks oli kurioosne asjaolu, et olin selleni jõudnud käigu pealt ja emotsioonide lainel, istudes taksos ning olles teel maalimistundi, kus ma nüüd tunni jagu istunud olin. Mu pea oli pulki täis ja mu otsmik oli higine – tukk selle külge kleepnud – ent käsi tegi ikka sujuvaid liigutusi mööda lõundi piirjooni. Kastes värvist pintslit veepotti, viisin mõtlematult vasaku käe endale sülle ja määrisin teksased kollaseks, kuna mu sõrmeotsad olid kollase värviga koos. Pilk maalile viies nägin, et olin kujutanud päikesetõuse märgmaa ääres ja kujutatud taevalaotus oli üleni kollaseid täppe täis, justkui oleks tehtu olnud lapse töö, mitte vilunud hobikunstniku, kelleks ka ennast pidasin.

Pühkisin käed kitli sisse, tõmmates see siis põlvedele, et varjata oma äpardust – laigulisi täppe põlvest ülespool. Mercedes tegi ateljee taganurgas parasjagu järjestust viimase nädala töödest, mida naise teised õpilased sooritanud olid ja pomises omaette, koputades sõrmega endale otsa ette. Jäin teda vaatama, surudes pintsliots veepotti, hammustades tugevalt huulde.

„Kuidas sul läinud on, Anne?" küsis Mercedes mult - brünettide juustega ja trakse kandev naine, kelle käed olid samuti värviga koos. Ta seisis Leonardo Da Vinci audioportree ees, mis oli tehtud üks tema parimaid õpilasi – Helga. „Sa tundud olevat kusagil mujal kui siin ja vaevled keskendumisprobleemidega. Millest sa mõtled?"

„M-ma... olen väga stressis olnud," kogelesin, tuues pilk oma tööle tagasi, kortsutades selle peale kulmu. Ma olin sedasorti inimene, kes uskus, et mistahes traumal või läbielatul on harjumus end välja elada viisil, mille peale sa ise ei tuleks. Muusika ja maalikunst oli minu kaks ankrut; miski, mis hoidis mind mõistuse juures, kui ma tahtsin karjuma või märatsema pista. Ma küll ei arvanud, et see märgmaa oli mingisugune alateadvuse trikk või süstikpomm, mis mu ees plahvatama pidi, kuid kuna ma ei oodanud sellist inpiratsioonilainet, siis hoidis see mind tagajalgadel. „Viimasel ajal on palju juhtunud ja sa tead, et ma üritan oma isikliku elu kas oma kodu- või ateljeeuste taha jätta. Sa oled mu õpetaja, mitte psühholoog."

Mercedes tõstis maastikumaali Iirimaa lääneranniku kolmandale kohale ja pöördus, et mulle otsa vaadata. „Ma võin olla palju muud, kuid mitte psühholoog. Mu kadunud ema suutis selle ameti võlud minu jaoks ära rikkuda, aga Anne... kui sa tunned, et miski tõmbab sind nii tühjaks, et sa ei suuda maalida, siis ütle ja ma üritan oma keel hammaste taga hoida, et sind mitte kritiseerida."

„See on sinust kena, aga minuga on kõik hästi," kinnitasin talle.

„Oled kindel?" uuris ta, pilk valvas.

„Surmkindel," vastasin, tõmmates märja pintsliga päikesetõusu rohkem laiali, et see loomuliku ja tõesena tunduks. Kui mitte tema, siis vähemalt mu enda jaoks. „Tegelikult... kui sa oleksid nii kena, siis võiksid sa ühele mu küsimusele vastata."

„Jah?" naeratas Mercedes, kõndides mu kõrvale. „Lase tulla."

„Kas kolme kohtinguga on võimalik kellessegi armuda?" küsisin pikemalt mõtlemata, vaadates naisele tungivalt silma. „Mu ellu on tekkinud üks noormees, kes on mind kerge vaevaga ära võlunud ja... ma ei oska oma tundeid analüüsida, kartes, et võib-olla ma olengi temasse armunud. Olen kõigile kinnitanud, et ei ole, aga nüüd olen ma hakanud selles kahtlema."