K A L L I S C A L V I N: 7. P E A T Ü K K: E L U M U U T V A D O T S U S E D & N A E R P I S A R A T E N I
"Me peame aru saama, et me elame eelkõige endale, mitte teistele, seega kui sa otsustad homme mitte hingata, siis kaotad sa eelkõige iseenda ja oma elu, mis tõotas tulla erakordne."
COFFE TEA COMPANY, KELL 11:15
Nad ütlevad, et aeg annab arutust ja et harjuda millegi uuega, pead sa laskma end vabaks, kuid olles nüüd moemajas juba veidi üle kolme kuu töötanud, tundsin kerget trotsi endale peale langemas. Mu ambitsioonid tirisid mind hoopis muus suunas, kuid ma teadsin, et polnud veel valmis selle jaoks suuremaid samme astuma, mistõttu olin oma valikuga lõksus. Ma ei kahetsenud, et sellise kasuks otsustasin, kuid ma polnud ka päris õnnelik, mis ütleb rohkem kui vaja.
Närisin huult, segasin karamellijoa kohvi sisse ja viisin pilgu kohvikuaknast välja. Pluusikrae nurk torkis mind, seega sättisin teda juba mitmendat korda, selle juurde ohates.
,,Anne?" kõnetas madalavõitu noormehe hääl mind.
Arvates, et see on Marc, tõstsin naeratades pead, ent ma pidin pettuma. Tegu oli Calviniga. Nähtavasti oli see tema lemmikkohvik, kus ta justkui kiuste just sellisel kellaajal olema juhtus.
,,Calvin," noogutasin talle oma parima võltsnaeratusega, viies silmad uuesti aknast välja. Kohe kohviku vastas pargis mängisid kaks tüdrukutirtsu keksu, selle juurde valjult naerdes – akna ülemised uksed olid lahti, mistõttu kuulsin nende rõõmsaid kilkeid.
,,Kas sa tuleksid minuga välja?"
Pöördusin uuesti noormehe poole, märgates seekord kui tšikk ta välja nägi. Tal oli seljas sinakas-must ülikord, kaelas kullakarva lips, mis mu silmadele veidi häiriv oli ja ta ei kandnud sokke, jalas vaid pika ninaga kingad, viigipüksid kaks korda üles keeratud, näidates jalakarvu; samuti oli ta habet ajanud, sellest järel vaid kerge õhkõrn osa ning ta lõhnas hästi.
,,Nagu kohtingule? Ei."
,,Miks mitte?" võttis ta julguseks küsida.
Neelatasin sülge, üritades säilitada rahu. ,,Sest... sest ma ei tunne sind selleks piisavalt."
,,Palju on piisavalt?" sõnas Calvin, säravalt naeratades.
Oleksin tahtnud talle selle kurku kinni lüüa!
,,Mõnda aega." vastasin peaaegu sosinal.
,,Ja palju on mõnda aega?" sosistas ta vastu, otsides mu pilku, mille olin kohvile langetanud.
,,Kas sa üritad siin targutada?" küsisin, vaadates talle otse silma.
Ta naeratus laienes. ,,Ei, tegelikult, ma üritan sind tundma õppida."
Pidin huulde hammustama, et mitte suud lahti unustada, kuna ma ei oodanud temalt sellist vastust. Kord käitus ta mehena, kes arvas, et saab kõik, mis ta küsib ja nüüd käitus ta mehena, kes üritab saada, mida ta küsinud on ja selline asjade käik jahmatas mind.
,,Kas sa lõpetasid?" turtsusin vastu, põimides oma higiseid sõrmi omavahel kokku.
,,Millega?" küsis ta vastu.
Ma värisesin üle kogu keha, suutmata isegi oma lõuga paigal hoida. ,,Selle... selle... tobeda etteastega, muidugi."
Calvin muigas. ,,Anne, mida sa täpselt kardad?"
Tõusin jalamaid püsti, lõpetasin oma kohviga, juues tassi ühe sõõmuga tühjaks ja marssisin vaikides noormehest mööda ja seejärel kohvikust välja. Ma olin oma kohvi eest eelnevalt maksnud, seega võisin rahus põgeneda.
BINABASA MO ANG
Kallis Calvin
RomanceAnn(i)e on Londoni äärelinnas elav tudengineiu, kes mängib kitarri ja klaverit ja käib Ülikooli kõrvalt maalimistundides ning usub saatusesse; et kõik, mis sinuga juhtub, on juba varem ette määratud, aga oma viimase traagilise suhte tõttu ei usu ta...
