Kallis Calvin

20. Strateegia leidmine & kutse hommikusöögile

K A L L I S C A L V I N: 20. P EA T Ü K K: S T R A T E E G I A L E I D M I N E & K U T S E H O M M I K U S Ö Ö G I L E 

„Kui sa avad kellelegi oma südame ja ega löö araks, kui sulle tehakse sama, siis oled sa õnnega koos; üks suurimad – ja tugevamaid – samme on see, et kui sa annad armastusele ikka ja jälle uue võimaluse, olles mitu korda haiget saanud ja kogenud sõnuseletamatut südamevalu, kuna iga uus kogemus kasvatab ja arendab sind ning on selge, et uus armulugu parandab vana haavad."

SAMA PÄEVA ÕHTUL, KELL 18:10

Olime Marciga sarja kolm episoodi jutti vaadanud ja kui ma nägin teda nüüdseks juba mitmendat korda haigutamas, saatsin talle oma kurikuulsa teadja pilgu ja müksasin teda õlga. „Kui sa tahad külalistetuppa pikali heita, siis tea, et see ei ole mingisugune probleem."

„Ei!" kriiskas ta, sügades haigutuse saatel oma kukalt. „Vaatame selle episoodi lõpuni ja siis ma lähen koju – pitsale oleme nagunii otsa peale teinud."

„Kuidas soovid," vastasin, tõmmates pleed tagasi õlgade ümber, kuna tundsin uut värinahoogu. Akende taga ladistas tugev vihmahoog ja ma olin elektri radiaatori endale jalgade ette toonud, et rohkem sooja saada. Londoni sügis tegi selle korteri jääkambriks, mistõttu olid ka küttekulud laes. Olin tänulik, et olin raha säästnud, kuna blogimine ise ei toonud mulle senini suurt midagi sisse.

„Mida Claire vastas?" küsis Marc, pilk televiisorile kinnitunud.

Viisin pilgu oma telefonile, mis sõnumiteate märguande käes vilkus. Olin proovinud sõbrannale korduvalt helistada, kuid ta ei vastanud, mispeale saatsin sõnumi, millele ta siiski vastas.

Kõik on hästi. Mu vanematele meeldib Christopher.

Vedasin pilgu sekundiks sarjale ja vaatasin talle ühe sõnaga.

Tore.

„Ta ütles, et kõik on korras ja et ta vanemad on Christopher'iga sina peal," ütlesin Marcile, pannes telefon tagasi endale kõrvale pleedi alla, kavatsusega keskenduda sarjas toimuvale. Kahjuks lendas see mõte vastu taevast, sest pooleteise minuti möödudes togis Marc mind käsivarde ja vaatas mind särava naeratusega. „Kas sa plaanid Calvini täna siia kutsuda?"

Turtsatasin. „Miks ma seda tegema peaks?"

„Aga miks mitte," vastas tema selle peale.

„Marc..." alustasin, mängides pluusivarrukaga ja tõmmates selle üle oma sõrmede. „Ma et taha, et tal jääks asjast vale mulje. Ma olen küll valmis uueks peatükiks ja temaga kurameerima, aga ma ei hakka kohe kindlasti temaga ööd veetma."

„Sa olid temaga kuni kella kolmeni öösel kohtingul," suskas Marc mulle, näol totter ilme – selline, mis ütles rohkem kui tuhat sõna. Ta tahtis mulle head, kuid liigne tagant tõukamine võis lõppkokkuvõttes halba teha. Oli siililegi selge, et ma ei tahtnud kiirustada ja ma tõesti arvasin, et ta teadis seda.

Neelasin sülge ja surusin käed rusikatesse. „Mis ei tähenda, et ma temaga kohe voodisse ronin! Sa peaksid mind kõikidest kõige paremini tundma, et seda teada. Mis sulle sisse läks!?"

„Ta on kindlasti praeguseks aru saanud, et sa ei ole sedasorti neiu," muigas Marc mu jutu peale. „Nii et sa ei pea selle pärast muretsema, kulla Anne."

„Ahnii," sõnasin allaandval toonil, visates käed õhku. „Mille pärast ma siis muretsema peaksin?"

Marc naeratas ja tõstis nimetissõrme õhku. „Oma strateegia."

„Oma millega?" küsisin talt üle, vidutades talle silmi. „Sa tead suurepäraselt, et ma ei ole suurem asi planeerima. Mattiga kohtamas käies lasin ma asjadel lihtsalt omavoolu minna ja mul on kavas Calvini puhul sama teha."