K A L L I S C A L V I N: 19. P E A T Ü K K: Ü K S S U U R K I U S & P I I N
„Üks suurimaid edusamme, mida sa teha võid kui oled pikka aega suure leina- ja valumere küüsis olnud, on see, et sa annad oma elule ja armastusele uue võimaluse; et sa ei karda uuesti proovida ja uuesti armuda; et sa tõused püsti ja lasen endal ühtepidi tundmatusse ja teisalt tuttavlikku unelmasse lennata, milleks ongi armastus ise."
SAMAL HOMMIKUL, KELL 10:30
Olin Marcile terve meie kohtingu lahti jutustanud ja istusin oma parema jala säärel, mistõttu see suri ära ja hakkas õige pea surisema. Tõusis siis toolilt püsti ja hüppasin vasakul jalal ukseni, haarates selle lingist tugevalt kinni.
„Oled sa rahul? küsis Marc. „Oled sa rõõmus, et see juhtus? Et käisid kellegagi kohtingul?"
„Olen küll," vastasin, surudes huuled hammaste vahele, taludes surisemise viimaseid ringe enne, kui need lõpuks järgi jäid. Kallutasin end ette poole ja toetasin pea ukselingile, hingatel läbi nina sisse ja välja. „Nagu ma ütlesin, mul oli temaga väga tore. Ma lihtsalt olen veel – jah, veel – veidi ebausklik ja kartlik, kui nii on õige oled, mis ma arvan, et on loomulik minu olukorras."
Marc vaikis sekundi, mis pani mind arvama, et ta noogutas mu jutule peale, unustades hetkeks, et räägib minuga telefoni teel, mitte vahetult. „M-ma ütleks, et iga teine noor naine tunneks sama, kuid ei ole just suur nähtus, et kellegi kavaler sureb rängas autoaavariis ära... seega jah, ma saan sinust aru. Ma olen sinu üle uhke, et sa otsustasin esimese sammu teha ja armuda. See teeb sulle lõppkokkuvõttes vaid head, kuna on ju teada-tuntud tõde, et armastus ise ei teegi haiget. Haiget teeb hoopis see, mida teine inimene otsutab teha või kuidas ta käitub ja on mõjutatud tegema ning käituma, aga ma ei pea sulle seda mainima. Usun, et sa tead seda isegi."
„Marc," sõnasin, astudes voodijalutsi poole. „Calvin meeldib mulle, aga ma ei ole end täielikult vabaks lastnud, et armumisele võimalust anda. Ma ei selleks veel piisavalt valmis."
„Ma tean," vastas Marc ilma pikema pausita. „Kuid suurenenud sümpaatia ja kiindumus on ka hea algus."
„Jah," nõustusin, seistes nüüd voodi ees, vasak käsi puusas. „Mis sa täna teed?"
„Ma naasen õhtupoole Brightonist ja hakkan ilmselt oma korteris suurpuhastust tegema, kuna jätsin selle endast väga segamini, kui ma bussile kiirustasin. Mu auto on endiselt remondis ja ilmselt ei näe ma seda enne uut nädalat."
„Vajad sa abi?" küsisin, hoides naeratust hammaste vahel kinni. „Võin oma mopi ja tolmuimeja kaasa võtta."
„Hei," naeris ta. „Nii hull olukord ka pole!"
„Kui sa nii ütled," vastasin naeruhoo vahepeal, surudes käsi suule. „Ma hakkan nüüd ise koristama, kuna Claire läks Whales'i ja ei naase niipea."
„Christopher'i koos?" uuris ta.
„Jah," kinnitasin. „Ta oli veidi närvis, aga ma usun, et kõik läheb hästi. Helistan talle hiljem ja uurin maad."
„Hästi," kostis Marc. „Ole siis tubli!"
„Sina ka," ütlesin, võttes suuna alumisele korrusele tagasi. „Kohtume siis õhtul su trepikoja ees – nagu ma pakkusin, siis võtan oma tolmuimeja ja mopi ka kaasa."
„Ilusat päeva jätku sulle, Anne!" hüüdis ta ja pani kõne kinni.
Pistis telefoni teksaste tagataskusse ja kõndisin trepist alla esikusse. Seal olevast garderoob kapist võtsin oma türkiissinise peapaela ja sättisin sellega juuksed kinni ning hakkasin korterit kraamima. Kahe tunni pärast olin ma otsapidi vannituppa jõudnud ja tõmbasin vanni dušisegistiga üle, tundes samal ajal telefoni vibreerimist. Loputasin käed ja võtsin selle taskust välja, nähed kahte vastamata kõne ja kolme sõnumit, mis olid kõik tundmatult numbrilt.
Nägin äsja Calvinit ja ta ütles, et te käisite kohtingul...
Kuidas oli siis?
Heidi xo
„Xo?" ütlesin enda ette. „Mis pagana xo?"
Kutsusin ta kohvile, ent ta keeldus.
Mida sa talle minust rääkinud oled?
Istusin vanniäärele ja tõmbasin peapaela peast, lastes juustel hingata ja õlgadele langeda ning lugesin viimast sõnumit, milles seisis:
Sain ta ikkagi nõusse, kuid ta ei olnud minu jaoks palju aega, kuna pidi enne õe linnatulekut vannitoa valmis tegema ja sellega oli tal kole kiire. Tõsiselt, Anne, mida sa talle minust rääkinud oled? Ta oli nii tõre ja ükski mees ei ole minuga tõre!
PS! Ta huuled olid see-eest väga pehmed.
Libisesin vanniäärelt põrandale ja oigasin, tundes vasakus tuharas üürikest valusööstu, mis möödus sekundiga. Upitasin end püsti ja viisin kiire pilgu peeglisse. Nägin, et ma olin näost üleni punane ja pilk klaasistunud. Astusin kraanikausikapi ette ja valisin pisaratest uduse pilguga Calvini numbri. Kõne kutsus viis korda, mille ajal suutsin ma end veidi kokku võtta.
„Anne," vastas ta rõõmsa häälega.
See on võlt! kisas mu mõistus mulle koheselt.
„Calvin... ma ei taha sind segada, kuna sa pead selle vannitoa valmis saama, aga... Heidi saatis mulle üsna mahlaseid sõnumeid..." puterdasin talle, üritades oma hääles kõlavat värinat alla suruda, kuid nurjusin selles.
„Mahlaseid sõnumeid?" küsis ta. „Mida täpsemalt? Ma nägin teda küll, kuid vaid korraks. Olin teel remondipoest koju, et tööd jätkata."
„Noh... ta kirjutas, et su huuled olid väga pehmed," ütlesin, pühkides põskedelt pisaraid ja kummardusin kraanikausi kohale, kuna tundsin iiveldushoogu. „Ma tean, et talle meeldib minuga manipuleerida ja udujuttu ajada, nii et ma tahtsin üle küsida, et ega ta... see tähendab, sa minuga mingeid mänge ei mängi. Sa võid minuga täiesti aus olla. M-ma... m-ma hindan seda rohkem kui sa arvata võid ja-"
„Anne," vaigistas ta mind, hääl pehme ja tasane. „Ma suuldesin teda vaid hüvastijätuks põsele, mida ta ilmselt kasutaski ära, et sind lollitada."
Ohkasin ja neelasin hommikusöögi kurgust alla, sosistades: „Olgu Jumal tänatud!"
„Kas sul on kõik korras?" küsis ta murelikult. „Sa ei kõla kõige paremini. Tahad sa, et ma jätaks selle kraanikausi kus seda ja teist ja tuleks sinu juurde?"
„Ei ole tarvis," vastasin napisõnaliselt, proovides oma kiirenenud hingamist normaliseerida. „Tekkis kerge paanikahoog, aga see läheb üle."
„Oled kindel?" muretses ta. „Ma oleksin minutiga seal."
Neelasin alla uue okselaine ja viisin käe oma vasakule põsele, mis oli tulikuum. „Ole mureta, ma reageersin veidi üle."
„Anne?" jätkas ta.
„Jah?" pressisin endast välja, tahtes tegelikult kõne jalamaid ära lõpetada.
„Ma tõsiselt hoolin sinust ja ma ei sehkendaks kellegagi, kes on sulle minevikus haiget teinud," rääkis ta, hääles ikka see sama pehmus, mis näitas, et ta oli minuga siiras.
„Mhm," pobisesin telefonitorru, lastes sellel peaaegu käest libiseda ja põrandale kukkuda. „Ma pesen näo ja heidan veidikeseks pikali. Sina aga tegele rahus oma vannitoaga, et see tuleks täpselt selline, nagu sa plaanisid."
„Anne, ma-" kuulsin teda ütlemas enne, kui telefon mult käest libises ja põrandaplaatidele kukkus. Tõstsin pilgu üles ja vaatasin endaga hetkeks tõtt. Mu pilk oli endiselt udune ja nõrkuhoog oli sootuks tugevam. Tõmbasin uue laine ajal kraani käima ja pritsisin endale vett näkku, hõõrudes külma veega oma tuliseid põski ja lõuga. Panin veevoolu ühe käega kinni ja teisega haarasin vasaku seina nagist käteräti ning surusin selle näole. Jätsin selle kraanikausi äärele ja koperdasin vannitoast välja, võttes suuna elutuppa.
Trepist alla kõndides tundsin uut iiveldushoogu ja hammustasin huulde, hoides silmad oma sammudel. Jõudes trepist alla, vaarusin elutuppa ja maandusin nägu ees diivanil. Veel enne, kui mu käed krambihoos külgedele langesid ja ma hüsteeriliselt nutma puhkesin, kostus üle korteri vali ja järsk uksekell. Kuna mu keha oli paanikahoo lõksus ja ma ei suutnud seda täielikult hoomata, ma eirasin seda ning lootsin, et tulija annab alla. Selle asemel tuli ta vähem kui kümne sekundi möödudes korterisse sisse ja hüüdis mind korduvalt nimepidi.
„Anne!?" kisas Calvin, kõndides trepi suunas. Poolel teel sinna ta peatus, nähes mind diivanil lamamas ja tormas minu juurde. Ta pani mu pea ettevaatlikult diivanipadjale ja vaatas mulle otsa. „Anne, kas sa kuuled mind!?"
Pilgutasin silmi ja neist langes mitu pisarat välja, haarasin talt krambihoo vahepeal käest ja ragistasin hambaid. „Sa ei oleks pidanud tulema... seda ei juhtu tihti ja-"
„Ole vakka!" ütles ta ja suudles mind otsmikule.
Sulgesin silmad ja ootasin järgmist krambihoogu, kuid seda ei tulnud. Pigitasin ta kätt ja lüristasin nina, öeldes: „Ma olen ikka nii hale kuju. Kui Heidi sind tõepoolest höidab, siis-"
„Ole vakka!" ütles ta uuesti ja keerasin mind ümber, et ma saaksin soovi korral püsti tõusta. Ma tegin seda, kuid ei lastnud kordagi tema käest lahti. Ta sättis mu selja taha kaks diivanipatja ja haaras diivani kõrvalt tugitoolilt pleedi, pannes see mulle ümber, istudes seejärel ise mu kõrvale. „Mu õega juhtus paari korral raske trauma, kui tal paanikahoog tekkis," selgitas ta mulle. „Kui sa tunned, et hoog tekib, siis sa ei tohi maha salata, et vajad abi, kuna see on tõsine asi, Anne. Kas sa oled sellega psühhoterapeuti juures käinud?"
Noogutasin talle, võideldes uue nutuhooga.
„Väga hea," vastas ta ja masseeris mu selga, hoides sellegipoolest distantsi, justkui mina või mu paanikavari tahaks teda hammustada.
„Calvin?" laususin, otsides ta pilku.
„Hm?" sõnas ta, vaadates mulle küsiva pilguga otsa, masseerides endiselt mu selga, viies oma käsi ringsete liigutustega kord mu alaseljale ja siis üles tagasi. „Mis on?"
Pigistasin ta sõrmi ja alistusin kogu mu keha läbivale värinahoole. „Aitäh, et sa tulid."
Calvin üritas mulle naeratada. „Muidugi."
Vedasin silmi mööda elutuba ringiratast ja kinnitasin need puuviljavaagnale, mis asetses keset diivanilauda ja keerasin vaba käe ümber põlvede, saatmata seekord Calvinile ühtegi pilku, sest mu fookus oli sellele langenud. See oli ergast värvi ja selle ääred olid lillemustreid täis. Mäletasin, et selle kinkis mulle mu ema möödunud jõuludel, naastes oma Türgi reisilt.
„Anne?" kõnetas Calvin mind.
Mu silmadest langes uusi pisaraid välja, kui ma viimaks pead pöörasin ja talle otsa vaatasin. Mulle vaatas otsa noormees, kellele ma olin ühe korra korvi andnud, kuid kellega ma olin lõpuks ikkagi kohtingule läinud – olgugi, et mitu kuud hiljem – ja kes minust hoolis, hoolimata sellest, milline eluheidik ma olin. See ei mahtunud mulle mitte kuidagi pähe. See oli nagu unenägu. Liiga hea, et tõsi olla. Ei, hoopis tema oli liiga hea, et tõsi olla.
„Jah?" küsisin lõuavärina saatel.
„Kas ma olen sulle jätnud mulje, et mulle meeldiks kahel liinil ringi joosta?" küsis ta vargsi, hääl ebakindel ja uskumatult vaikne. Ta ei kõlanud üldse enda moodi – vähemalt mitte selle enesekindla noormehena, kellena ma teda teadsin ja tundsin.
„Ei," vastasin kiiresti. „Loomulikult mitte. Heidi aga teab, kuidas mind endast välja viia ja näib, et ta võib enda tööga rahule jääda, nagu alati."
Calvin ohkas ja tõmbasin mind endale kaissu, masseerides nüüd mu paremat külge. Ta suudles viie sekundi jooksul neli korda mu meelekohti ja kui mu pea oma koha tema rinnal leidis ning tema kehasoojus minu omaga ühtis, tundsin ma end palju paremini. Ta ei olnud lihtsalt mu päästerõngas uueks eluetappiks, nagu Claire alatihti korrata tavatses, vaid ta oli enamat kui see – ta mu kaitseingel sedasorti paanikahoogude leevendamisel ja see veendumus tekitas minus sellist turvatunnet, mida oli raske sõnadesse panna.
„Aitäh," pomisesin talle särgi sisse, end korrates. Ta lõhnas värske värvi ja kloori järele, kuid ma ei hoolinud sellest. „A-aitäh, et sa tulid."
„Võta heaks," ütles ta vastu, surudes ikka ja jälle oma pehmed ja soojad huuled mu juustesse. Niiviisi teineteise embuses olles ja mu paanikahoo müüre lammutades, olime me mõnda aega, kuni ma ühtäkki märkasin, et seinakell näitas poolt ühte pärastlõunal. Nüüdseks me juba lamasime diivanil ja mu pisaratest märg põsk oli tema rinnale kleepunud ning ta joonistas mu kätele mustreid. Tõstsin pead ja vaatasin talle otsa, endal nina tatine ja silmad nutmisest paistes, aga ma teadsin, et ta ei tee sellest mingisugustki numbrit – ennekõike olin ma emotsionaalselt väga katki ja kole heitlik, mistõttu ta ei saanud seda mulle pahaks panna ning ta ei pannudki.
„Hei."
„Hei."
„Me oleme siin täpipealt kolm tundi olnud," ütlesin tõsisel ilmel, otsides tema silmi. Ta oli need korraks sulgenud ja avas need alles siis, kui ma seda ütlesin. „Kui nii jätkub, siis sa ei saagi vannituba valmis, tead sa seda?"
„Tõsi ta on."
„Me peaksime püsti tulema."
„Kes käseb?"
„Maailm. Sotsiaalsed normid. Su töö. Su õde."
„Mu õde isegi ei tea, et ma siin olen," naeris ta.
Andsin alla ja tõukasin end püsti, kuid ta ei lastnud sellel juhtuda, blokkeerides eos mu kõik katsed. Saatsin talle küsiva pilgu, surusin oma huuled tema omadele ning naeratasin. „Maailm ootab."
„Kas sa tunned end paremini?" küsis ta selle peale.
„Palju paremini," ütlesin ja suudlesin teda veelkord, nautides meie huulte õhkõrna kokkupuudet, mis kestis kõigest mõne sekundi. Teda suudleda oli nagu uuesti hingama õppida; uuesti elada ja leida lohutust lahtilaskmisest, mis oli esmapilgul pagana raske, ent ometigi niivõrd vajalik asi ja vabastav tunne.
Calvin naeratas. „Siis on hea."
„Marss tööle!" parastasin, tõustes temaga samal ajal diivanilt püsti. Tehes seda järsku, tundsin kerget peapööritust ja astusin sammu tagasi, kukkudes selle käigus diivanile istukile.
Calvin seisis mu kohal, silmis murelik pilk. „Anne?"
„Olen okei," kinnitasin talle ja võtsin ta abikäe vastu. „Tõusin kiiresti püsti."
„Tahad sa äkki mulle abi pakkuda?" küsis ta, vaadates mulle tähestusrikkal ilme otsa. „Ma võitlesin enne su helistamist päris tükk aega selle kraanikausiga – ilmselt pean selle välja vahetama – ja üks sein on veel värvimata."
Lasin ta käest lahti ja kõndisin kööki, valades endale klaasi vett. „Ma ei arva, et ma olen väga hea abiline. Vähemalt mitte täna."
Calvin noogutas. „Näeme siis homme."
„Kui sa seda soovid," vastasin, pilk veeklaasis.
Calvin vaikis hetke, kõndis mu ette ja peitis mu põsed enda pihkude vahele, otsides mu pilku, kui ma selle korduvalt maha heitsin ja temaga silmsidet vältisin. Tõsi oli, et mulle ei passinud mõte, et ta jätab mind siia üksi, kuid ma ei saanud teda enda juures hoida, justkui tal poleski muud teha kui mu paanikahoogusid vaigistada. Sellegipoolest olin ma hirmul üksindustunde ja üksi olemise pärast; samas ma teadsin, et ma ei saa seda tühimikku temaga täita, vaid pean omakeskis hakkama saama ja oma deemonitega võitlusesse astuma.
„Sa lubasid mäkerdama tulla," mainis ta nii muuseas, silitades põialdega mu meelekohti, tuues mind oma mõtetest välja – justkui teades täpselt neid nippe ja trikke, kuidas minuni jõuda. Ülemõtlemine oligi üks suur kius ja piin, mis tekitas mulle palju pea-, südame- ja hingevalu. Pidin ka sellega arved klaarima, lisaks kõigele muule, mille küüsis olin.
„Teisipäeval?" küsisin, asetades veeklaas kraanikausi äärele ja vaatasin talle viimaks otsa. „Ma ei tagane sellest. Leppisime selle juba eile ju kokku."
Ta muigas, aga muutus kohe tõsiseks. „Ma tahan, et sa lubaksid mulle, et kui sa tunned, et ei saa üksi olla ja vajad minu seltsi, siis sa ei kõhkle mulle helistamast. Ma olen kõigest kvartali lõpus, nii et mul ei ole mingit probleemi siia tormata, mistahes olukorras sa oled."
„Calvin," sosistasin, viies pilgu tema huultele, mida ta juba teist korda niisutas. „Ma ei taha sõltuda kellegi olemasolust või abist – Mattiga ma tegin selle vea ja ma ei taha sama viga teistkordselt teha."
Ta vaikis, kuid jälgis mind pingsalt, lastes mu jätkata.
„Mattiga juhtunu tekitas mulle palju hirmu uuesti armumise ees ja ma pean sellest omal jõul ja käel välja astuma, mitte ainuüksi sulle lootma. Me käisime kohtingul ühe korra ja ma ei saa sinu õlgadele sellist koormat panna. See ei ole lihtsalt õige," selgitasin talle ühe hingetõmbega, vaadates talle sügavalt silma, lootes et ta mõistis mind.
Ta silitas mu põski ja suudles mu ninaotsa. „Ma saan sellest aru, kuid kui uus hoog tuleb, siis sa kutsud abi, mitte ei hakka sellega üksipäini tegelema – on ilmselge, et su keha ei kuuletu sulle."
„Hüva," andsin alla. „Lase nüüd jalga!"
„Sa oled tõsine kamandaja," naeris ta, astudes minust sammu eemale, kuid mu nägu oli ikka tema pihkude vahel. „Näeme homme!"
Noogutasin pead ja proovisin talle naeratada, aga see ei tulnud välja nii rõõmus, kui ma oleksin tegelikkuses tahtnud. „Hoia mind vannitoa protsessiga kursis."
„Saab tehtud," ütles ta ja suudles mind põgusalt, minnes seejärel esikusse ja lahkus korterist, jättes mind minutiks haudvaikusesse, mille purustas veetilk, mis kraanikaussi kukkus ja raamatukuhi diivanilaua äärel, mis otsustas põrandal lõpetada. Korjasin need sealt üles ja istusin diivanile, kontrollides enda välimust televiisori ekraanilt. Mul olid ringid silmade all ja juuksed sarakil, aga ma ei olnud üllatunud. See oli tuttav vaatepilk, kuna nii nägin ma välja iga jumala kord, kui ma paanikahoo läbi tegin.
Ma oled selline hädavares ikka, mõtlesin endale vaikimisi, enne kui diivaile pikali heitsin ja sügavasse unne vajusin. Kraanikauss tilkus endiselt, mis tähendas, et torudega oli midagi lahti, kuid ma ei olnud tahtmist sellega praegu tegeleda. Selle asemel tahtsin ma uinaku teha ja unustada oma probleemid, mida ma tegingi.
NELI TUNDI HILJEM
Avasin silmad, keerasin end küljele ja vidutades lauatelefoni suunas silmi, kuna see tirises juba pikemat aega. Tõukasin end vastumeelselt püsti ja roomasin unesegasena diivani teise otsa, et kõnele vastata.
„Anne Hart kuuleb."
„Marc siinpool. Ma tahan sind veidi kosutada."
Toetasin pea diivaniäärele, telefon kõrva ääres ja sulgesin silmad. „Mis sul kavas on? Ma ärkasin just, nii et võib-olla on selleks veidi halb aeg, kas sa ei arva?"
„Ma olen viieteistkümne minuti pärast ukse taga," vastas ta ilma pikema jututa. „Toon pitsat ja siidrit."
„Ahah," vastasin, hõõrudes vasaku käega oma silmi. Mu pea tuikas ja suurem jagu juustest oli mu paremale põsele kleepunud. „Korter on puhas, ma oletan?"
„On," vastas Marc. „Näeme varsti!"
Ta pani kõne kinni ja ma suikusin mõnda aega diivanil, telefon kramplikult käes, kuni ma end jalgadele ajasin, telefoni diivanilauale jätsin ja trepist üles kõndisin. Vannituppa astudes nägin esimese asjana oma telefoni, mis keset sinikas-halli keraamilist põrandat kohe vanni ja kraanikausi kapi vahel lebas. Kummardusin ja haarasin selle kätte, lülitades see põidla abil tööle. Pistsin selle siis tasku ja pesin näo ning kammisin juuksed. Veel enne, kui ma tagasi elutuppa läksin, näppasin Claire näo- ja nahahooldus külmikust silmaaluste padjad ja panin need endale peale, et õhtu lõpuks paistetusest lahti saada. Sõbranna toast võetud kullakarva pleedi kandes trepist alla kõndides, tundsin taskus telefoni vibratsiooni. Samal ajal, kui ma Calvini saadetud sõnumeid lugema hakkasin, helises uksekell.
„Tule sisse!" hõikasin Marcile, endal silmad telefonis, seistes eelviimasel trepiastmel, õlad ja pea pleedi varjus.
Kõik hästi?
C.
Kirjutasin talle koheselt vastuse.
Jah, sõber tuli külla, nii et ma ei ole üksi.
Tema vastus sellele oli üsna lühike.
Tore.
PS! Kraanikauss on paigas.
Panin ühe käe trepi käepidemele ja teisega vastasin talle.
Ja vann? Kuidas sellega lood?
Marc piilus uksevahelt korterisse, käes pitsakarp ja pirni maitsega siidrid. „Kas sa tahaksid ka mingit filmi või sarja vaadata? Ma ise oleksin väga DC'i Gothamist huvitatud, aga ma anna sulle au valida."
Naeratasin Marcile. „Gotham kõlab hästi."
Ta järgnes mulle elutuppa, olles jalanõud ja tuulejaki seljast võtnud ja me istusime ühel ajal diivanile. Alles siis märkasin ma, et tal oli jalas traktori logoga hele-hallid sokid, mille ääred olid siksakilised.
Muigasin. „Vahvad sokid."
Marc naeratas mulle. „Need on mu lemmikud."
Noogutasin ja istusin rätsepaistesse, küünitades diivanilaual oleva puldi poole, et televiisor tööle panna. „Kuidas Brighton oli? Veetsid perega kvaliteetaega?"
Marc avas mõlemad siidripudelid, surudes nende korke teineteise vastu ja ulatas ühe neist mulle, näol kentsakas ilme. „Mu ema on endal juuksed lillaks värvinud ja isa sai just uue koomiksikogu valmis. Selle avaldamist küll niipea ei toimu, aga ta on tehtu üle väga uhke."
„Mul on hea meel," sõnasin, pannes televiisoris netflixi rakendus ette, et sealt sarja otsida ja seda vaatama hakata. „Kindlasti nägi ta palju vaeva."
„Mille üle?" küsis ta, nägu naerul. „Selle üle, et ema uue juuksevärvi kasuks otsustas või isa kirjatöö? Mõistagi nägid mõlemad vaeva, et soovitud tulemust saada."
Naeratasin talle. „Noh... peaasi, et su ema on õnnelik."
„Annie," vangutas Marc pead. „See värv ei sobi talle, kuid mulle on maast madalast õpetatud, et kellegi teise valikud, soove ja unistusi ei tohi maha laita seni, kuni nad ise sellest õnnejoovastuses on ja tema tõesti ongi."
Võtsin siidrist lonksu ja panin sarja mängima. „See on väärt nõuanne."
Olime minuti vaikuses ja selle asemel, et sarja vaadata, jäi Marc mind pingsal pilgul jälgima, kulm kirpas ja huuled hammaste vahel, justkui juureldes millegi üle. See pani mind ebamugavalt tundma ja diivanil tihelema.
Väristasin õlgu ja asetasin puldi lauale. „Jah? Tahtsid midagi lisada?"
Marc'i pilk oli mõtlik ja olek ettevaatlik, küsides: „Sa näed nigel välja. Kas täna juhtus midagi?"
Väristasin taaskord õlgu ja põimisin käed siidripudeli ümber. „Ma sain paanikahoo ja kuna ma olin tol momendil Calviniga kõne otsas, siis ta tormas siia ja me... jäime diivanile tukkuma."
Marc suule kerkis lai ja särav naeratus. „Ta leevendas su paanikahoogu?"
„Jah," vastasin, sõrmed närviliselt siidripudelil üles-alla käies. „Ta on seda varemgi teinud. Täielik müstika, kas pole?"
Marc'i naeratus suurenes ja ta vaatas mind pika pilguga, sügades oma lõuajoont. „Paistab, et tema mõju sulle on palju tugevam kui me esialgu arvasime."
„Heidi juba varjutab seda," lisasin, hoides silmad sarjas toimuval.
„Mismoodi?" küsis ta.
„Oma tavapärase käitumisega – ehitades üles asju ja valesid, mis leiavad ainult tema peas aset ja see on väsitav," sõnasin, tundes, kuidas mu silmad kipitama hakkasin. Tõmbasin kiire käeliigutusega üle parema põse, tundes oma sõrmedel kuumade pisarate tulvu. „Ma ei ole temasse armunud, aga ma kardan, et ma ei julgegi seda teha, kui Heidi mind... meid nõnda kummitab."
„Annie," lausus Marc, puudutades ja pigistades mu vasakut õlga. „Ära anna alla, sa oled poolel teel. Praegu allaandes valmistad ta talle rohkem rõõmu ja usu, Calvin teab seda isegi, mistõttu ta hoiabki end sinu poole. Ta ei ole rumal. Ta teab, mida sa väärt oled ja sa ei ole seda väärt – kogu seda alandust ja valu."
Pöörasin pead ja vaatasin talle otsa, suul nutuvõru. „Ma lubasin Mattile, et ei anna alla ja ma tõesti proovin, aga... Marc... ma kardan."
Ta tõmbas mind endale kaissu ja suudles mu juukseid, sosistades: „Ma tean, aga ma olen siin. Me kõik oleme alati siin."
„Aitäh," nuuksusin talle särgi sisse. „Aitäh, et te ei ole minust ja minu meeleoludest täitsa ära tüdinenud."
Marc naeris. „Me oleme, aga usume, et sa seljatad need õige varsti. Sa oledki juba edusamme teinud ja me oleme sinuga igal sinu järgneval sammul."
Tõstsin pead ja vaatasin talle otsa, nägu pisaratest märg. „Ole minuga nüüd päris aus."
Marc'i ilme muutus tõsiseks. „Nii?"
Neelasin sülge, enne kui suu avasin. „Ma olen tõeline hädavares, eks?"
Marc lasi uuel naeruhool üle toa kõlada. „Oled küll, aga põhjusega."
Kinkisin talle kurva naeratuse. „Hea teada, kuna ma kartsin, et olen puhta segi keeranud."
„Sa oledki peast segi," naeris Marc mu üle.
Müksasin teda ribidesse, saates talle hoiatav pilk. „Kuidas palun!?"
Marc naeris edasi ja ei lastnud minust lahti, sasides terve see aeg mu juuksed. Olgugi, et ma teadsin, et see oli tema viis nalja teha, siis mingi osa minust teadis, et ma ei olnud täie mõistuse ega ka hea tervise juures, mistõttu mul oligi raskem sellest nõiaringist välja astuda ja seda ühel lihtsam põhjusel. Nimelt, ma ei tunnistanud kuni praeguseni, et mul on probleem; et ma olen katki ja vajan abi. Nüüd, kus ma olin seda teinud, lootsin ma, et asjad lähevad taas ülesmäge, sest nad ju ütlevad, et tunneli lõpus on alati valgus ja ma lendasin selle valguse poole, soovides endale paremat homset ehitada.
____________________________
A/N: Kui ma Calvini karakteri lõin, siis ma tahtsin ta võimalikult tõetruu luua, et lugejal ei tekiks tunnet, et sellist noormeest ei olegi olemas; et ta on puhas ettekujutuse või kõrgete standartite vili. Me enamus ajast arvame, et me oleme väärt mingit teatud tüüpi partnerit olenevalt sellest, millised me ise oleme ja mida korda oleme saatnud, kuid see ei ole nii. Igaühe jaoks on olemas see partner, kes suudab su kõik müürid ja standardid ümber lükata, olles see juures just see, kes ta on – remondimees, arhitekt, kirjanik jms. Tihtipeale me seamegi endile ette mingit sorti listi või steriotüübi ideaalsest parterist, ent ma ise olen ajaga leidnud, et standartite seadmine võib olla kurjast, kuna tegelikkuses sa ei tea, mis elu toob ja milliseid inimesi sa kohtad ning mõnikord need pimestavad sind niivõrd, et sa ei näegi seda, mis on hea. Calvin on Anne'i jaoks just selline partner(kuigi nende armastuslugu alles areneb) nagu ta antud ajal vajab ja ma olen äraütlemata elevil jutustada teile nende lugu selle võludes ja valudes ning loodan, et te jääte nendega kuni lõpuni välja. 😊
Ilusat novembrikuu jätku teile, mu armsad lugejad!
Näeme teiselpool piiri,
M.