K A L L I S C A L V I N: 9. P EA T Ü K K: A E G A S T U D A Ü L E O M A V A R J U
„Kõige suurem vaenlane su elus on hirm ja päev, mil sa otsustad selle varjust välja astuda ja teed midagi, mida olen juba tükk aega vältinud, ei ole sa enam oma hirmu ori, vaid oled teinud valiku sellest jagu saada."
ÕHTUL, KELL 19:00
Olin juba mitmendat korda kella vaadanud kui märkasin, millise muigega Calvin mind vaatas, olles mu kõrvale istunud. Olgugi, et mul ei olnud tema seltsis ebamugav, ei olnud mulle meeltmööda mõte, et Heidi lööb mu maha paljalt minu nägemisest siin, koos temaga. Iseendalegi ootamatult olin end leidnud armukolmnurgast ja ma polnud isegi armunud.
„Sa pole ikka mu küsimusele vastanud," nentis ta, endiselt sama magus muie suul.
Köhatasin. „Minu arust pole sa midagi küsinudki."
„Mitte praegu," sõnas ta, pilk tungiv.
Isegi, kui ma talle otse ei vaadanud, tundsin endal tema pilku, mis vaatas minust läbi. Ma tõepoolest ei olnud sedasorti neiu, kes usuks sellist udujuttu, kuid antud hetkel ma teadsin, et ta teadis juba isegi vastust küsimusele, et mida ma täpselt kardan ja see näitas vaid kui arukas ta tegelikult oli ning ka kui läbinägelik ma olin.
„Ma ei karda midagi," teesklesin naeru, vaadates tõtt oma tühja kakaotassiga.
Ta naeratas. „Miks sa siis mulle otsa ei vaata?"
„Kuidas see isegi seotud on?" küsisin vastu, hambad alahuulde surudes.
„Annie..." lausus ta mu nime, justkui me oleksime vanad sõbad, kes istuvad kakaotassi taga ja meenutavad häid aegu, aga me polnud, kuna ma polnud teda veel sõbrana tunnistanud või õigem oleks öelda seda mõtet seedinud. „Mis sul mõttes on?"
„Heidi lööb mu maha kui me veel kauemaks jään," ütlesin viimaks vaikselt, asetades tass diivanilauale, vaadates seekord talle otsa.
„Ma ei saa päris hästi aru," vastas ta, naaldudes mulle lähemale. Ta lõhnas imehästi ja kandis pusa, millel oli suured värviplekid peal ja püksega oli sama lugu. Ta oli tõesti remondimees. Täielik remondimees. Remondimees, kes lõi mulle hetkel külge.
Raputasin oma mõtetele pead ja tõusin püsti. „Ma arvan, et oleks parem kui ma lähen enne, kui ta kohale jõuab."
„Annie..." lausus ta uuesti mu nime.
„Mis on? Viimati lõi ta mul lõua siniseks, kui ma Matti kontserdile ilmusin!" kaotasin hetkeks enesevalitsuse, trügidest tast mööda, et endale esikusse teed teha. Loomulikult ma ei hakanud riideid vahetama ja plaanisin tema antud riietes koju tormata ja tõttöelda, ma isegi ei hoolinud sellest. "Ma lähen koju."
„Kas sa sellepärast mulle ei ütlesidki? Kuna Heidi'l on komme sulle kallale karata, kui sa otsustad kellegagi kurameerida?" küsis ta, mulle järgi tulles.
„Mis tähtsust sellel enam on," vastasin talle, pannes saapaid jalga. „Ma lähen koju."
„Annie..." muigas ta, seistes mul risti jalus ees. „Kas sa ise ka aru saad kui jabur see on?"
„Ei ja ma lähen koju!" pressisin jonnakalt läbi hammaste, proovides tast mööduda, kuid ta ei lastnud. Ta seisis mu ees nagu tume müür. „Sa oled ta külla kutsunud ja teinud plaane teha-mida-iganes-te-teete ja mul ei ole siin kohta, nii et palun ole hea ja astu eest ning lase mul koju minna."
Calvin vaikis hetke ja tõmbas mul jope luku eest kinni, tehes pärast seda mulle ukse väljumiseks lahti. „Kas sa ei tahaks, et ma viiks su ära? Vihm on küll üle jäänud, kuid su jalanõud on märjad ja sa võid haigeks jääda."
Ei! vaidles mu mõistus vastu, kuid ma olin juba alla andnud. „Millal ta tulema peaks?"
„Veerand 8," vastas ta, tõmmates ise samuti jopet selga.
„Hästi, vii mind siis ära," naeratasin talle tänulikult ja ootasin, kuni ta korteriukse lukku keeras ja majast välja jõudes ratta garaazist välja ajas. Kui me Kvartali lõppu sõitsime ja ta mu maja ees peatus, nägin, et Max Villa baar oli mingil põhjusel suletud ja inimesed seisid baari ukse ees, suitsetades sigarette ja lõpetades oma ostetud jooke.
Tulin, sellelt pilku eemaldades, ratalt maha ja jäin Calvinile otsa vaatama. „Kas sul on Heidiga tõsised plaanid?"
„Eks see näha ole." vastas ta.
Noogutasin ja pöörasin end maja sissepääsu poole, et sinna kõndida, kuid ta takistas mind, tõmmates mind enda juurde tagasi. „Sa ei ole endiselt mu küsimusele vastanud."
„Mul ei ole aega neid mänge mängida, Calvin," ütlesin talle.
„Ma ei mängigi mingeid mänge," vastas ta ja ei lasknud mul millimeetritki maja suunas liikuda.
Tühja kah! „Ma kardan..." alustasin, kuid ei suutnud lõpetada. Hingasin läbi nina välja ja viisin pilgu käele, mida ta enda vangistuses hoidis. „Ma kardan..." proovisin uuesti, kuid ebaõnnestusin ka teisel korda.
Ta pehmendas oma haaret ja otsis mu pilku. "Annie?"
Neelasin paar korda sülge, vaadates talle otse silma. „Ma kardan, et kui ma uuesti kohtingutel käin, siis ma unustas Matti sootuks."
Lugesin Calvini silmadest välja nii arusaama kui segadust ja kuna mul ei olnud midagi muud lisada, naeratasin talle kurvamelselt, anudes: „Palun lase mul minna."
„Hästi, aga tea, et mitte keegi ei sunni sind kohtingutel käima või teda unustama. See on täielikult sinu ostustada," lausus ta pärast paarisekundilist vaikust, lastes mu käsi vabaks.
„Aitäh," sõnasin tänulikult. „Aitäh, et sa oled nii mõistev."
„Head õhtut, Anne!" hüüdis ta mulle järgi, kui ma majja sisenesin.
Viipasin talle. „Head õhtut, Calvin."
Ma polnud sugugi kindel, kas oli õige avada talle üks oma kaartidest, kuid ühes asjas olin ma siiski kindel – siitmaalt saavad asjad ainult keerulisemaks minna ja kuigi ma polnud enam nii katki, siis tundsin ikka mingisugust hirmu eesseisva ees. Paistis, et leina lõpp ei tähendanud alati leina lõppu, vaid tõi endaga hoopis muid asju kaasa, mis toodavad suurematki kahju. Minu puhul oli selleks liigne usaldus ja võiks isegi öelda, et naiivsus.
***
Ärkasin tugeva migreenihoo ja iiveldusega ning voodist tõustes, tundsin nagu oleksin magamise asemel terve öö peaga vastu seina jooksnud. Kell näitas vaevalt kella kaheksat hommikul, kuid mul ei olnud mingit soovi uuesti magama heita, mistõttu tegin voodi ära, pesin vannitoas näo ja hambad ja suundsin kööki. Claire istus baaritoolis šokolaadiga üle kallatud pannkookide keskel, juues kohvi – musta ja ilma suhkruta, nagu ta armastas – ja naeratas mulle. Valasin endale klaasi sooja vett ja istusin teisele poole baariletti.
„Sa näed kohutav välja," nentis ta, asetades tass hääletult lauale, süües oma pannkooke edasi.
„Tänan," sosistasin, panned käed pea ümber, piiludes uduse piguga sõbranna poole. „Kas sa tegid need pannkoogid ise?"
„Sinu retsepti järgi," naeratas ta uhkelt.
„Muljetavaldav," naeratades talle vastu ja toetusin baaritoolile, ajades pea kuklasse.
„Kuhu sa eile nii kauaks jäid?" küsis ta.
Ja siit see tuleb... „Ma käisin jalutamas." Jõin klaasi veest tühjaks ja viisin selle kraanikausi kõrvale, hakates kapist potti otsima, et endale putru keeta.
„Kuni Calvini majani?" muheles ta, silmad säramas.
No kurat! „Kui sa juba kõigega nii kursis oled, siis miks sa üldse küsid!?"
Keerasin talle selja ja toetasin käed pliidi äärtele, hoides hinge kinni. Kaotasin taaskord enesevalitsuse, öeldes asju, mida ma ei tahtnud öelda või mis pani teist inimest halvasti tundma. Pidin ettevaatlikum olema.
„Ma küsin, sest ma hoolin," ütles ta tasasel häälel, lükates pannkoogitaldrik eemale.
„Kas sa ei arva, et sa hoolid liiga palju?" küsisin, endiselt talle selga näidates. „Ma ei taha Calviniga midagi romantilist üles ehitada ja ma olen endiselt otsingute teel. Ma isegi ei tea, kas tahan jätkata tööd, kus ma pean oma rõõmu ja naeratust võltsima."
„Anna andeks," ütles ta, tõustes laua tagant püsti ja lähenedes mulle. „Ma ei taha sulle midagi peale sundida."
„Aga ometigi sa teed seda," naersin hüsteeriliselt, pilk pliidiraual.
„Ma tean," Ta oli nüüd mu kõrval ja silitas mu selga. „Aga ma ei taha, et sa hiljem oma otsuseid kahetseksid."
„Mida ma sinu arust kahetseksin?" küsisin kohe vastu, talle nüüd otsa vaadates.
„Calvinil minna laskmist," vastas ta, jälgides mu reageeringut. „Sa põgenesid tema juurest eile, kuna kardad Heidi't."
Hingasin läbi nina sisse-välja, hoides oma viha vakka alla. „Ma ei taha uuesti armuda ja siis haiget saada ja leinata!"
„Ma tean seda," ütles ta, mind kallistades.
„Aga?" küsisin, käed juustesse viies.
„Aga sa ei saa kõike kontrollida. Elu on kord selline, et juhtub asju, mida sa ette ei näe ja siis sa pead sellest välja närima," rääkis ta, samal ajal mu selga silitades.
Toetasin pea sõbranna õlale, pisarad silmis. „Heidi on ta juba ära võlunud."
„Ma kahtlen selles." naeris Claire, pühkides mu pisarad ja suudles mind otsmikule. „Ma pean muusikakooli minema, aga ma loodan sind õhtul rõõmsama näoga näha."
„Hästi," sõnasin ja panin pliidi tööle, valades potti ka 2dl taimset piima. Kui see keema läks, valasin sinna 1dl putru ja peotäis chia seemneid. Samal ajal pakkis Claire endale pannkoogid kooli kaasa ja lahkus korterist, kaenlas viiulikohver ja käes roheline karp minu kuulsate šokolaadi pannkookidega, milled ta oli ise teinud. Ta ei väsinud mind üllatamast.
Kõndisin pudrukauss käes elutuppa, panin teleka tööle ja jäin tükiks ajaks loomasaadet vaatama, kui äkitsi esikust oma telefoni sõnumiheli kuulsin. Läksin poolik pudrukauss käes sellele järgi ja avasin saabunud sõnumi. Kuna Iirimaa aeg ei olnud Inglismaast väga maas, oletasin, et see on Marc, kuid ma pidin pettuma.
Kas sa magad?
C.
Asetasin pudrukausi endale sülle ja vastasin talle.
Pooleldi. Mis mureks? Kas Heidi oli väga talumatu?
Ei, aga kas sa teadsid, et ta norksab?
Seega te veetsite öö koos?
Ta magas diivanil.
Üllatav.
Miks?
Et ta sellega nõus oli.
Tal ei jäänud midagi muud üle.
Panin telefoni käest ja sõin pudru lõpuni. Mul ei olnud täna midagi suurt plaanis peale selle, et tahtsin minna raamatukokku ja viia oma laenutatud raamatud tagasi ja võtta midagi uut asemele, aga kuna kell oli alles kaheksa saanud, ei olnud mul mõtet nii vara end minekule sättida.
Olles tühjaks söönud pudrukausi puhtaks pestnud, jõin ära veel ühe klaasi vett, panin voodipesu pesumasinasse pesema ja helistasin skype'i kaudu Marcile. Kui ta viienda kutse järel videokõne vastu võttis, nägin, et ta oli otsekui porilombist välja tulnud, riided ja nägu üleni poriga koos.
,,Hei!" hüüdsin üle toa, säravalt naeratades.
Marc naeratas mulle vastu. ,,Hei. Sa näed väsinud välja – uus töö on sind väga ära koormanud?"
,,Sugugi mitte," vastasin talle. ,,Kuidas sul läinud on?"
,,Väga vingelt, naasen teisipäeval Inglismaale," vastas ta.
,,Mis kellase lennuga sa tuled?" küsisin kohe vastu, vahetades asendit, istudes nüüd rätsepaistmes, toetades mõlema käe küünarnükid oma põlvedele.
,,Kell 8," vastas ta, pühkides niiske rätikuga oma nägu.
Noogutasin ja jäin hetkeks vait, jälgides pinevalt tema tegevust. Minuti pärast nägi ta endine Marc välja – tugevate põsesarnade ja tedretäppidega kena noormees.
,,Kuidas tööga ja härra ninatargaga läheb?" küsis ta viimaks.
Ohkasin. ,,Tööga on kõik hästi, isegi liiga hästi ja Calvin on nagu Calvin ikka. Hetkel kurameerib ta Heidiga, veetsid koguni öö koos."
,,Selle sama Heidiga, kes Matt'i sabas käis kui viimane sulle juba silma peale pani?" küsis ta üle.
,,See sama, aga ta on täiskasvanud mees ja mina ei sekku sinna." sõnasin, samal ajal bleedi endale õlgade ümber tõmmates, et tekkinud külmavärinaid hoomata.
,,Annie," raputas Marc selle peale pead.
,,Ära hakka sina ka," noomisin teda ja laiutasin bleedi varjus käsi. ,,Claire juba tegi oma töö siinkohal ja ma tunnen end nagu väike laps, kes kaotas oma mänguasja Heidi juurde ja nüüd ta ei ole nõus seda mulle tagasi andma. Calvin ei ole aga mulle põhimõtteliselt mitte keegi, seega ma ei näe põhjust muretsemiseks."
,,Ma ei olegi öelnud, et sa peaks muretsema, aga kas Calvin on näidanud mingisugust huvi Heidi kui naise vastu?" küsis ta, pilk ja hääl pinev.
Vaatasin hetkeks maha, diivanilaua all olevat kirjut vaipa. ,,Ma ei tea ja see pole minu asi."
,,Aga kas sa tahaksid, et see oleks sinu asi?" narris ta mind.
,,Ei ja ma ei saa aru, miks te sellega mulle pinda käite – ma olen veel noor ja küll ma leian oma teise poole. See ei pea ilmtingimata Calvin olema."
,,Keegi ei olegi seda öelnud, Anne, kuid kas mitte tema polnud see, kes ütles, et ta on ka hea sõbramaterjal, ent ometigi sa viskad talle kaikad kodaratesse. Sa kardad isegi sõprust luua, rääkimata armusuhtest," selgitas ta ja jõi oma kohvitassi tühjaks.
,,Tegelikult... ta kustus mind kohtingule," tunnistasin, hoides naeratust huulte vahel kinni.
,,Mida? Millal? Kuhu?" läks Marc kohe ülearu elevile.
,,Ma ütlesin talle ära, loomulikult," naersin ta reaktsiooni peale.
Ta pööritas mu vastuse peale silmi. ,,Mõistagi, aga millal see juhtus?"
,,Möödunud reedel," vastasin, lõpuks talle naeratades.
,,Siis on ju selge miks ta Heidi jutule võttis – sa andsid talle korvi."
,,Mulle küll ei paista, et ta sellest eriti muserdatud oleks," märkisin, peites end üleni bleedi sisse, jättes ainult silmad välja, mille peale Marc naerma hakkas.
,,Sa ei tunne ikka üldse mehi," naeris Marc edasi, kui ma ka parema jala varbad välja jätsin. Õige pea hakkas mul palav ja ma viskasin bleedi tugitoolile, mis jäi minust paremale.
,,Mida ma sinu arust siis tegema peaks?" küsisin talt, tundes rinnus tuleleeke
Ta vaatas hetkeks kaamerast kõrvale ja siis naeratas mulle oma kavalat naeratust. ,,Mitte midagi, kui sa tõesti temast huvitatud pole."
Teadsin oma sõpra liigagi hästi, et seda uskuda ja vaatasin talle pikalt otsa. Ta vastas samaga ja hakkas muhelema. ,,Sa arvad, et ma peaks ta välja kutsuma, jah?" küsisin viimaks.
Marc muigas. ,,Kui sa ise seda tahad."
Vakatasin, neelasin sülge ja muutsin sujuvalt teemat. ,,Kuidas Iirimaal ilm on?"
,,Kena katse," naeris Marc ja suunas oma sülearvuti akna juurde. ,,Saime just paduka käest tuppa."
Mulle vaatas vastu tugeva tuulega paduvihm keset mägesid ja metsatukka – ta oli tõepoolest omas elemendis ja ma olin tema üle õnnelik, kuna paistis, et see reis oli tõesti midagi, mida ta väga vajas. „Seega ees seisavad tubased tegevused?"
Marc noogutas, kõndides toas ringiratast. ,,Räägime homme, poisid ootavad mind, tulin tegelikult end vaid veidi kasima."
,,Hästi, ole tubli, näeme teisipäeval!" ütlesin ja lehvitasin talle. Panime samal ajal kõne kinni ja ma toetusin diivani seljale ning tõmbasin põlved keha ligi, pannes käed nende ümber.
Ehk oli tõesti tal õigus ja ma peaks end veidi lõdvemaks lastma. Lõppude lõpuks oli Calvin tõesti mulle oma sõprust pakkunud ja võib-olla oligi aeg talle näidata oma lemmikkohta ja juua tassike teed ning loota, et ma ei saa selle õige käigus haiget või koguni surma. Kui siiski, siis õpin sellest kogemusest ja lähen uuele ringile. Elu oligi üks õppetundide jada.
Võtsin pkemalt mõtlemata telefoni kätte ja saatsin noormehele kiire sõnumi.
Kas sa oled pärastlõunal vaba või on Heidi ka täna su päevakavas? Kui ei, siis äkki sa tahaksid tulla mu lemmikkohta ja juua tassike teed!?
Ta vastas mulle sekundi murdaja jooksul, mis pani mu ekslikult arvama, et ta ootas mu sõnumit, kuid nii naiivne ma siiski olla ei saanud.
Heidi sõidab tegelikult linnast ära ja mul oli plaanis vannitoa kallal tööd teha, kuid miks ka mitte! Mis kell ja kus kokku saame?
Olin otsustasin, et tahan, et ta korjaks mu siit peale ja ta oli sellega nõus. Vaatasin akna poole, et näha, mis ilm oli ja mulle vaatas sealt päiksepasteline ja pilvitu ilm vastu. Ometigi tähendas mu lemmikkoht siseruumis istumist, sest selleks ei olnud mitte midagi muud kui üks Londoni suurim raamatupood otse pagarikoja kõrval, kus ma armastasin pühapäeviti õunasaiakesi maiustades raamatuid lugeda, raamatukoi nagu ma olin.
______________________________________________
A/N: Ma olen ilmselt juba mitu korda maininud, et mõnikord elavad lood täiesti oma elu ja selle peatükiga on sama lugu – Anne tegi ise otsuseid, mitte mina. Hehe. Või vähemalt, nii mulle meeldib mõelda. Loodan, et te olete kõik terved ja kodused. Praegune olukord, mis toimub ülemaailmselt, on väga häiriv, seega ma soovin teile ainult parimat!
Näeme teiselpool piiri,
M.