K A L L I S C A L V I N: 8. P E A T Ü K K: H AL V A S T U N E N Ä O S T K Ü L L A K U T S E N I
„Elu on täpselt nii ilus kui ilusaks sa selle mõtled ja kui sa ärkad hommikul halvas meeleolus ning otsustad sellest hoolimata oma elu nautida, siis oled sa poolel teel."
VARAHOMMIKUL KELL 04:30
Ma küll polnud tavaliselt selline inimene, kes vabal päeval enne koitu tõuseb – ometigi ma imetlesin neid –, aga ma nägin väga õudset unenägu, mis ehmatas mind higimull otsa ees ärkvele. Olles vaadanud öökapilt kella, vajutasin oigega pea patja tagasi ja jäin uduse pilguga lakke vaatama. Kahjuks või õnneks kuulusin ma nende inimeste hulka, kes ei näinud iga päev unenägusid, mistõttu praegune ehmatas mind ikka korralikult. Mu kõik kümme sõrme haarasin voodilinna pihku, mõeldes unenäo kõige õudsematele hetkedele. Ema oli mulle alati öelnud, et unenäod ei ole lihtsalt unenäod, vaid et enamasti üritavad need meile midagi öelda, eriti kui need on pidevad asjad. Minu puhul oli see alles teine, seega ma ei teinud asjast numbrit.
Tõusin viimaks voodist, tegin selle üles ja läksin hambaid ja nägu pesema. Astudes toast koridori, astusin otsekui külmkambrisse, kuna koridoris oli lausa jäine õhk. Väljas sajas vihma ja koridori aken oli ülevalt lahti. Lükkasin selle kinni ja suundusin vannitoa poole. Seistes kikivarvul peegli ees, nägin sealt sassis punupatsis juustega poolunes neidu, kelle põsesarnad ja nina olid punased ning silmaalused paistes. Jumalale tänu, et mul oli vaba päev, kuna end tööle ülesvutsimisega tegeleda, oli viimane asi, mida ma teha tahtsin.
Panin kraani tööle ja karastasin nägu külma veega. Pesin ka hambad ja läksin siis magamistuppa tagasi. Kõndides sealt, krimiromaan käes, pidžaama väel alumisele korrusele, nägin, et Claire polnud koju tulnudki. Ta toa uks oli pärani lahti ja voodil oli paar teksaseid ja pitsiline pluus – samad riided, mille ta eile uhke kleidi vastu vahetas, minnes oma doktoriga kohtingule.
Keetsin endale köögis tassi teed ja seadsin end diivanil mugavalt sisse, sukelduses raamatusse. Olin jõudnud viienda peatüki keskpaika, kui Claire koju tuli, ühes käes vihmast märjad roosid ja teises katkised kingad.
Mind diivanil märgates, ta jättis kingad esikusse ja tuli minu juurde, samal ajal roose nuusutades. ,,Las ma arvan," muigas sõbranna. ,,Mõrvar on pealtnäha süütu hing, kes oli vahel ajal vales kohas ja üritab oma elu uuesti üles ehitada, vaadatama kõigele, mis ta minekus läbi on elanud...?"
,,Midagi sinnapoole," vastasin, mõõtes teda pika pilguga. Ta jakk tilkus samuti vihmast ja roosidest, mida ta endiselt käes hoidis, seistes diivani taga, tilkus paar piiska mu jalgadele. ,,Kas tuhkatriinul oli tore õhtu?"
,,Öö," tsiteeris ta. ,,Öö oli imeline!"
Naeratasin, viies pilgu raamatusse tagasi.
,,Mis sul täna plaanis on?" küsis ta, minnes kööki, et kingitud roosid vette panna.
,,Ma üritan selle raamatu lõpetada esmalt," vastasin, lugedes ühte lõiku juba kolmandat korda. Clare'il oli õigus olnud – mõrvar oli tõepoolest süütu hing, kes sõi pidevalt suppi, mida ta ise ei olnud valmistanud, kuid ometi võttis kogu vastustuse. Olin ise kohati sama isetu ja väikestviisi rumala mõttemaailmaga.
,,Kavatsed terve nädalavahetuse siin passida?" küsis sõbranna, mind hukkamõistvalt vaadates.
Pööritasin silmi ja sulgesin raamatu nii, et jätsin kaks sõrme lehekülje vahele, kus pooleli olin. ,,Mida sina siis välja pakud?" küsisin vastu, hoides hinge kinni.
Sõbranna vaikis.
,,Et läheksin Calviniga välja? Sa tead väga hästi, et seda ei juhtu." ütlesin koheselt.
,,See oleks hea valik, kuid sa võid ka lihtsalt baari karaokele minna." sõnas Claire, riputades jakk tooli külje, pannes selle järel üks käsi puusa, mind endiselt hukkamõistva pilguga vaadates.
Ohkasin. ,,See on minu viis lõbust," osutasin raamatule, mida lugesin, ,,nii et palun lase mul seda nautida."
,,Hästi!" hüüdis ta allaandval toonil, jäädes selle juures minutiks vait. Olin juba jõudnud peatüki haripunkti, kui ta järsku mu kõrvale istus ja mind torkima hakkas. ,,Aga kas sa tead, kes Calvinile silmad peale pannud on?" küsis ta.
Ma ei tõstnud raamatult pilku ja ta jätkas oma jutuvada.
,,Heidi," vastas ta ise oma küsimusele. ,,Kas sa ei arva, et see on irooniline, kuna ta krabas ka Matti teie tutvuse alguses."
,,Ma ei saa aru, mida sa sellega öelda tahad praegu," poolsosistasin, endiselt silmad raamatus hoides, kuigi ma ei lugenud edasi.
,,Tahan öelda, et..." alustas ta, asetades käsi mu raamatu vahele, et ma talle otsa vaataks. ,,Ära viivita aega tema lähemalt tundma õppimiseks, kuna see daam ei raiska sekunditki."
,,Minu õnn ei ole uus suhe, Claire," pressisin läbi hammaste.
,,Sa ei peagi temaga kohe kohtama hakkama," naeris Claire. ,,Lihtsalt ära jäta Heidile vaba maad, muidu hiljem kahetsed seda."
Oigasin, sulgedes raamat nii järsku, et ta pidi oma käe selle vahelt välja tõmbama. ,,Miks ma seda kahetsema peaks? Minu pärast võib Heidi Calviniga teha mida iganes ta teha tahab. Ma ei hooli sellest!"
,,Sa ei usu seda ise ka," naeris sõbranna ikka veel.
Tõusin diivanilt püsti ja marssisin trepi suunas, et oma tuppa minna, kuid ta katkestas mind poolelt teelt, hüüdes mulle järgi: ,,Nagu ma ütlesin, sa ei pea temaga kohtama hakkama. Lihtsalt, ära lükka teda eemale!"
Jajah! priiskasin mõttes, astudes oma magamistuppa, seisatades ukse ees. Telefon mu öökapil vilkus ja paar raamatut vedeles voodijalutsi ees. Korjasin need sealt üles ja lugesin tulnud sõnumi läbi.
Ma sain teada, kes selle video sinu kohta tegi.
Ta nimi on Travis.
Töötab selles samas pubis.
C.
Istusin voodile rätsemaistmesse ja vastasin talle lühikese tänusõnaga. Endalegi üllatuseks ta vastas sellele sekundiga.
Ega sa ei kavatse talt nüüd pea maha võtta?
Muigasin, muutudes selle juures siiski tõsiseks.
Ei, aga peapesu saab küll.
Läksingi samal õhtul pubisse, et öelda talle, et ta tegu ei olnud õige ja paistis, et ta mõistis mind, kuna võttis mu silma alla video maha ja vabandas siiralt, et oli luba küsimata selle postitanud. Pärast seda tegin kvartalile väike tiiru peale, et mitte koju minnes Clare'ile selgitusi jagada, kuna see oli viimane asi, mida ma teha tahtsin.
Mõnikord käitus sõbranna nagu mu ema või käitus mu ema nagu mu sõbranna. Vahet isegi polnud, kuid pahameelt tegi see küll. Tõttöelda ma polnud päris kindel, mille peale ma rohkem pahane olin – et ta tahtis, et ma uuesti elama hakkaks ja armuks või et ta surus alailma, et Calvin on mu päästerõngas, et seda teostada.
Olles kvartali lõppu ristmikule jõudnud, hakkas järsku vihma sadama ja ma olin sekundiga läbimärg. Tõmbasin jope kapuutsi pähe ja pöörasin ringi ning komistasin pilku maas hoides kellelegi otsa.
,,Vabandust, ma ei näinud teid," vabandasin võõra ees ja hakkasin edasi kõndima, kuid ta takistas mind, haarates mult käest.
,,Mida te...?" pistsin karjuma, üritades talle läbi tugeva vihma otsa vaadata.
,,See olen mina, Calvin," ütles ta, üritades mulle otsa vaadata. Tal oli seljas must kilejope ja käes mootorratta võtmed. Oletasin, et ta oli kuskile minemas.
,,Saad Heidiga kokku?" küsisin talt ja kahetsesin seda kohe.
,,Miks sa seda küsid?" küsis noormees vastu, silmis segadus.
,,Huvist," vastasin.
Sa oled idioot, Anne. Idioot!
,,Kas sa oled teel koju? Ma võin su ära viia," pakkus Calvin ja näitas oma sõiduvahendi suunas, mis oli kohe kõnnitee ääres. Viisin ka pilgu kortermajale meie kõrval, milles ta ilmselt elas.
,,Pole tarvis, ma jalutan," ütlesin talle ära, kuid jäin siiski talle otsa vaatama, tõdedes, et ka tema oli vihmast läbimärg.
,,Oled kindel? Mul on kuuma kakaod," pakkus ta uuesti.
,,Ma ei taha sinu ja Heidi kohtingut ära rikkuda, pealegi... elan siit vaid üks tänav tagasi." keeldusin ka seekord tema pakkumisest, näidates käega tuldud teele.
,,See ei ole kohting," naeris ta ja kutsus mind endale kaasa, avades mulle nüüd kortermaja uks.
Lase lahti! kordasin endale mõttes ja järgnesin talle, jalad all lirtsumas ja tundsin koridoris värskete kardemonsaiade lõhna.
,,Mu naabritädi on pagar. Omab siinsamas nurga taha ühte pagarikoda – Taevalikult maitsvad. Ja nii see tõesti on," jutustas Calvin avades mulle oma esimesel korrusel olev korteriuks. Sisenedes tundsin värske värvi lõhna ja nägin ka mitut värvipotti jalanõuderesti kõrval. Esik ise oli heledat värvi ja mõlemast seinast garderoobkappidega kaetud.
,,Heidi peaks kuskil kahe tunni pärast jõudma," Ta võttis endalt jope eest lahti, vahetades seejärel ketsid kummikute vastu ja näitas mulle, kuhu ma oma märjad välisriided panna võin. Elutuppa jõudes tõi ta mulle paari sokke, dressipükse ja dressipluusi, et saaksin need märjade riiete vastu vahetada ning läks kööki kakao'd keetma.
,,Kus vannituba jääb?" hüüdsin talle, hoides käes riideid, mis ta mulle toonud oli. Need lõhnasid kaneeli ja piparmündi järgi.
Ta tuli elutuppa tagasi ja näitas ruumi suunas, mis jäi minust paremale ja mille uks oli pärani lahti ning kust kostus klaverimuusikat. ,,See on hetkel remondis, võid minu magamistoas riideid vahetada."
Astudes tuppa sisse, nägin, et muusika kostus vinüülplaadimasinast, mis asetses kummutil kohe akna all. Vihma kallas endiselt ja peksis tugevalt vastu aknaklaasi ja -raami, tehes püssipaugu häält, justkui oleks sõda lahti.
Vahetasin märjad riided kuivade vastu, jättes pesu siiski selga ja suundusin elutuppa tagasi, käes enda läbimärjad riided – helehall puuvillane ilma varrukateta pliiatsklient, roheline kampsun ja paari sokke. Calvin võttis need vastu ja viis korteri teises otsas asuvasse suurde punutud korvi, mis asetses pesumasina ees.
Vedasin pikema pilgu korteri peal ringi ja tõdesin, et see oli suur – isegi suurem kui minu ja Clare'i oma oli. Köök asus ühes otsas, mida eraldas kriuksuv liuguks. Köögist teisele poole jäi esik, siis oli avar elutuba, mille mõlemal poolel olid suured aknad, mille ees ei rippunud kardinad. Kolm nahkdiivanit oli selle keskel, nende vastu jäi televiisor ja selle taga oligi tema magamistoa uks. Vannitoast ei olnud haisuga. Vähemalt esmasel pilgul ma ei näinud seda.
,,Vannituba tuleb teisele korrusele," ütles Calvin, osutades treppidele, mis algasin pesumasin ja selle otsas oleva kuivati tagant. Kõndisin siis akna poole ja sellele toetudes, vaatasin üles. Praegu paistis sealt mulle vaid poolik sein ja vann keset tühja ala. Isegi kraanikaussi polnud.
,,Kus sa pesemas käid?" uurisin, võttes vastu kakaotass, mille ta mulle ulatas.
,,Sõbra juures," vastas ta.
Istusin diivanile ja jõin lonksu kakao'd, mis maitses hästi. ,,Sa kuulad Možartit?"
,,Ei, see on mu õe muusika. Ta unustas need plaadid siia kui välja kolis, aga tuleb tunnistada, et see on ka mulle külge hakanud – tekitab hea une," oli ta aus, seistes ise teise diivani taga, käed selle seljale toetumas.
,,Kaua sa Heidi't tunned?" uurisin.
,,Mõnda aega," vastas ta, piiludes telefonist kella. ,,Mis sellest?"
,,Huvist," valetasin ka seekord.
,,Ma lähen viin tšikli garaaži, olen kohe tagasi." ütles Calvin pärast lühikest vaikusehetke ja jättis mind korterisse üksi. Olin kindel, et kui Heidi peaks kuulma, et ma siin olin, kratsib ta mult silmad peast. Või vähemastki näitab mulle oma koha kätte – et ma hoiaks Calvinist kümne kilomeetri kaugusele. Paistis, et ajalool on tõesti kombeks korduda.
___________________________________
A/N: Nonii, siitmaalt läheb juba põnevamaks! Ma loodan, et te ei ole seda juttu unustanud, kuna ma olen hetkel sõiduvees ja pärast ÄME'i lõpetamist asun selle ja paari teise jutu kallale, et neid tihedamini uuendada. 😊
Olge mõnusad ja ilusat veebruarikuud!
Näeme teiselpool piiri,
M.