K A L L I S C A L V I N: 2. P E A T Ü K K. S A A T US L I K V I H M & K A R A O K E Õ H T U
"Kui keegi kutsub sind kunagi kohvile, siis ütle ära kutsujale, aga mitte kohvile."
COFFEE TEA COMPANY, KELL 11:45
Ma ei talunud mehi, kes arvavad, et saavad jah igale küsimusele, mida nad esitavad ja Calvin paistis üks sellistest olevat. Minu ei oli talle ilmselge kui ma ütlesin, et ei joo kohvi, aga ta ei andnud alla, mis häiris mind rohkem kui väga, sest minus kasvas iga sekundiga aina enam põgenemisesoov.
"Kuidas siis jääb?" küsis ta, endiselt sama säravalt naeratades. Ma ei saanud aru, kas ta flirtis minuga või oligi nii kena ja armas. Igal juhul ei olnud ta minuga aus.
"Ma ütlesin juba, et ei joo kohvi," vangutasin pead, naeratust alla surudes.
"Ma kuulsin seda," targutas ta ja suunas mind selja tagant kohviku poole, "aga ma ei saa teid nii ära saata," - osutas ta mu läbimärja manti poole - "kuna ma olen siiski selles süüdi ja olles džentelmen, tahan teile seda korvata, nii et ehk te ikkagi ühinete minuga?"
Täiesti uskumatu tüüp! naersin mõtetes ja astusin kohvikusse tagasi sisse. Teenindaja, kes mind enne teenindas, vaatas leti tagant mind äraütlemata meela naeratusega, justkui oleks ma niisama selle noormehe enda selja tagant tänavaäärest kaasa võtnud, et lihtsalt üks kohvi juua. Siis aga nägi ta mu mantlit ja juukseid ning tema silmadesse laskus mõistmine. Noogutasin talle ja istusin lauda, lükates märg mantel seljast.
"Võtsin teile ka kohvi, olgugi, et te ütlesite, et ei joo - kunagi on ikkagi esimene kord."
Naeratasin talle võltsi sõbralikkusega ja naaldusin tooliselja vastu, suunates pilk äsja alanud vihmasajusse akna taga.
"Niisiis," kuulsin teda ütlemas, kui endiselt vihmasaju vaatasin - see oli praegu ilusam kui kunagi varem. Pöördusin sellest siiski noormehe poole ja saatsin talle küsiva pilgu.
"Millega neiu tegeleb?" küsis ta, valades oma äsja lauale toodud kohvitassi veidi suhkrut ja piima. "Oletan, et käite Ülikoolis ja olete seda lõpetamas, või ma eksin?"
Vangutasin naerdes pead ja valades ringselt enda kohvitassi karamelli, vastasin talle: "Ei, te ei eksi, ma lõpetan tõesti kevadel Ülikooli, aga ma ei ole kindel, kas lähen advokaadina tööle."
"Miks ometi? See paistab teile täitsa sobivat!" imestas ta.
"Kuidas te seda teate? Te isegi ei tunne mind!" imestasin, surudes suu kinni, kui sa lahti vajuda tahtis. Miski selles noormehes meeldis mulle, kuigi ma seda endale veel päris ei tunnistanud. Kõhatasin vaikusesse ja võtsin sõõmu kohvi, mis maitses - ja lõhnas - paremini kui arvasin.
"Ütlen seda sellepärast, mis draama te väljas korraldasite, kui ma teile peaaegu et otsa sõitsin, selle asemel teid hoopis märjast kastsin." seletas ta muiates.
Pilgutasin silmi. "Arvate, et olen draamakuninganna?"
"Pigem jää, aga see võib ka tõsi olla," vastas ta, tundes mitte mingisugust häbi ega kahetsust oma sõnade pärast.
"Kuidas palun?" vajus seekord mu suu pärani lahti.
Calvini naeratus kadus nagu tuul lõunapoolsel ranniku kui päike seda ründas ja ta kukkus kohe minu ees vabandama. "Vabandust, kas ma solvasin teid?"
"Mitte päris," sõnasin, silmad kohvitassis oleval karamellitriibul viies, "aga vähemalt te ei ütle mulle sina või kutsu mind homme lõbustusparki."
Calvin naeratas ja hakkas rääkima enne, kui ma jõudsin mõista, mida just öelnud olin. Viisin käed suule ja vaatasin talle ma-just-ei-öelnud-seda pilguga otsa, soovides sealsamas häbisse surra. Lisaks sellele muutus õhk paksuks, mistõttu mul oli raske hingata.
"Kas te siis tahaksite minuga homme lõbustuspari minna?" küsis ta ja pistis lusika kohvitassi, hakates seda segama. Ta oli sinna just veel suhkrut lisanud, mis pani mind arvama, et ta armastas magusaid asju.
"Nalja teete?!" tõstsin häält, hüpates toolilt püsti, lüües pea ära lauavarju vastu, mis selle kohal oli. See oli jabur privaatsuse jaoks tehtud asi, mis pidi kõikidele klientidele väga meeldima. Võib-olla meeldiski, aga mitte mulle. Mitte praegu.
"Ma ei tule teiega mitte kuskile, ei kinno, kohvikusse - kus ma hetkel olen - ega ka lõbustusparki ja teate miks? Sest te olete mulle ebameeldiv ja seda ainuüksi sellepärast, et te sõitsite mulle teoreetiliselt otsa, kastes mind üleni märjaks. Seega olete teie see, keda ma nean kui homme kopsupõletikuga voodis laman! Aitäh mitte millegi eest ja kena päeva jätku teile!" karjusin, tõmmates mantel jooksu pealt selga, kui välja vihma kätte tormasin.
Tee ääres taksot peatades, tundsin põski mööda kuumi pisaraid voolamas. Nuuksatasin, kui üks viiest taksost minu ees peatus ja istusin sellesse ehk liigagi kiiresti, vaadates korra osta talle, kes ta mind kohviku ees kogu see aeg jälgis. Ta oli vihmast läbimärg ja tema pilgus oli see miski, mis mind üleni värisema pani ning ma olin enam kui kindel, et see ei olnud vihmast, vaid hoopis millekski muust. Millestki, mille eest olen ma juba aastaid minema jooksnud - haletsus.
PÄEV HILJEM
Ärkasin hommikul kurgu- ja seljavaluga ja käies arsti juures, sain rohud ja paar näpunäidet kopsupõletiku mitte süvendamiseks või siis juba vältimiseks. Jõin palju teed ja tatsasin korteris tekiga ringi, vaadates televiisorist erinevaid sarju, kuni mul enam häält ei olnud ja vaid kähisedes Claire'ga suheltud sain.
"Ma tean, et sa ei taha, et ma seda teemat puudutan, aga tohin ma midagi küsida enne, kui sa mulle virutad?" küsis neiu, kui teetassid käes diivanile mu kõrvale istus. Ohkasin ja noogutasin talle, võttes kätte paber ja pliiat, kuhuks kui ta küsib midagi, millele ma saan vastata. Millegipärast teadsin, et seda ei tule.
"Kas tal oli vähemalt kena tagumik?" küsis ta, roomates teisele poole diivanit, et jooksu panna juhul, kui ma teda ründama peaks. Soovides, et saaksin hoopis karjuda, viskasin tema poole diivanipadja. "Olgu-olgu, aga kas õlad oli ka jubedad? Ma olen kuulnud, et mootorratturitel on kenad laiad õlad, see on ju ometi pluss, Annie!"
"Palun lõpeta," sosistasin talle, "lihtsalt lõpeta, ma tunnen end niigi halvasti."
"Oh, anna andeks, kullake," kallistas ta mind.
Ohkasin ja kallistasin teda korraks vastu, lükates ta seejärel endast eemale. Rüüpasin tassist kuuma teed, kuid purkasin selle kohe suust välja, kuna see oli soolane. "Claire, kas sa ajasid soola- ja suhkrutopsi sassis või oled... armunud?" küsisin talt võimalikult vaikselt, et mitte oma kurku kurnata.
"Ütleme nii, et mõlemat," naeris ta köögis.
Naersin sekundiks kaasa ja muutusin siis tõsiseks, kui nägin, et mu lemmiktegelane suri, jäädes ettevaatamatult auto alla. Et mitte nutma hakata, lahkusin elutoast ja astudes esimesele trepiastmele, et üles oma tuppa minna, kuulsin uksekella tirinat. Pöörasin end koheselt ringi ja rörkisin esikusse, avades uks kiiremini kui tavaliselt. Leides enda eest lillekulleri, oli mu esimene mõte, et doktor on Claire'le lilli saatnud, aga siis ta küsis: "Kas teie olete Annie Hart?"
"Jah, kas need on mulle?" küsisin, vaadates valgeid roose tema käes sellise hirmunud pilguga, justkui oleksid nad mind rünnanud. Teatud mõttes ründasidki, aga rohkem mu peas.
"Teile jah, kas ma saaksin siia allkirja?" ütles ta ja ulatas mulle pastaka. Kirjutasin allkirja ja ta ulatas mulle suure kimbu valgeid roose. Niipea, kui olin teda tänades ukse sulenud, oli Claire mu kõrval ja naeratas nii laialt, et ma tundsin tema asemele hoopis enda põselihastes valu.
"Need on Calvinilt, eks?" küsis ta elevilt.
"Jah, lootsin tegelikult, et su doktorilt, aga ei. Ju siis ta üritab oma eilset käitumist korvata. Mis on temast rumal, sest see ei käi nii lihtsalt." rääkisin sosinal, otsides rooside vahelt kaarti või midagi muud, mis tõestaks, et need on temalt. Kaart lõpuks leides ja see avades, lugesin sealt järgmist: "Vabandage mu eilse käitumise pärast, mul ei olnud õrna aimugi, et te nii haavatav olete. Mul on kahju ja loodan, et järgmine kohvi parandab asja. Ootan teid kell 17:40 Max Villa's. C."
"See on ju pubi, mis on siit üle tee!" kiljatas Claire mu kõrval ja plaksutas käsi. "Annie, mu kallis, mul on tunne, et ta teab sinust rohkem kui sina temast kokku, näiteks seda, kus sa elad."
"Ega ma ei teagi temast midagi peale tema nime," ütlesin pahaselt, tormates lilled käes kööki, et need prügikasti visata. Seda tehes, rebisin ka kaarti pooleks.
"Kas sa ei arva, et see on sinust alatu?"
"Ja temast ei olnud alatu mind eile märjast sõita?" karjusin täiest kõrist, andmata endale aru, et teen nõnda oma häälele veel rohkem kahju.
"Annie, sa ei saa nii jätkata," alustas ta, astudes mulle lähemale, "sa oled seda aastaid teinud ja see lein tema surma pärast ei anna sulle muud kui hingevalu. Äkki sa peaksid arsti juurde minema?"
"Kas arstid annavad mulle vastuseid selle kohta miks ta suri? Või kas ma suudan enam üldse kelleski hoolida nii nagu temast hoolisin? Ei Claire, ei anna, sest nad ei tunne mind ega Matti, miks ma peaks minema ja seda kõike jälle lahti kakkuma? Miks küll? Niigi on raske sellest rääkida, ilma, et valus ei oleks ja-" mu juttu katkestas Claire ootamatu, aga tugev kallistus.
Mu lõug langes tema õlale ja siis, kui ma käed tema ümber heitsin, kallistades teda tugevamini vastu, hakkasin hingetult nuuksuma. Mul ei olnud õrna aimugi, et minus niipalju valu peidus oli, sest arvasin, et olen selle kõik juba välja nutnud. Ma eksisin. Tegelikult oli seda rohkem kui vaja oleks olnud ja ma ei suutnud seda kanda, elades siiski see kõik endasse, niiviisi ennast hävitades. Tõesti, ma ei saanud enam nii jätkata.
Õhtul kell 17:40, Max Willa ees parklas
Seisin Max Willa ukse taha vihmavarjus, kahetsedes natuke oma tulekut, kuna tundsin hoolimata Claire'i jutust, et Calvin ei vääri teist võimalust. Öeldes Macile juba teist korda meie kinnomineku ja õhtusöögi ära, tundsin end veel rohkem halvasti, kuid üritasin endale kinnitada, et Calviniga kohtumine on tähtis juba puhtalt sellepärast, et ma saaksin tema ees vabandada. Ka mina olin ebameeldivalt käitunud.
"Annie?" kõnetas tuttav hääl mind.
"Calvin?" küsisin vastu, vaadates pikalt kilejopes noormeest enda ees, kuni olin kindel, et see on tema.
"Vabanda, et hilinesin, tulin jala kuna laenasin mootorratast sõbrale ja ma elan nagunii siin samas, nii et ma ei raatsinud takso peale raha kulutada." rääkis ta, mulle naeratades.
Naeratasin talle vastu, aga seekord tuli see loomulikult mitte võltsilt. "Mina elan samuti siin läheduses, täpsemalt üle tee." ültesin talle uhkelt.
,,Tõesti? Kui tore!" naeris ta, avades mulle viisakalt pubiuks, et ma saaksin esimesena siseneda. Millegipärast tahtsin, et ta seda ise teeks, kuna ta oli märjem, mis tähendas, et ta oli siia kauem kõndinud, aga ta tahtis džentelmen olla, nii et ma lasin tal.
"Mida sa soovid? Kohvi, teed või hoopis mahla? Äkki midagi süüa?" küsis ta, kui me lauda istunud olime. Meie kõrval oli üks vanapaar, kes naeratasid mulle kohe kui minu pilku tabasid. Nende käed oli laua keskel ühendunud ja mõlemad jõid kohvi.
"Miks sa niiviisi naeratad?" küsis Calvin, pälvides mu tähelepanu alles siis, kui ta mu kätt puudutas.
"Mis-mis?" küsisin itsitades.
"Seda et su naeratust ei ole menüüs, see kuulub vaid sulle." ütles ta, vaadates mulle pikalt otsa.
"Mis sa ütlesid?" vaatasin talle segaduses otsa.
"Ei midagi, unusta ära," andis ta käega. "Ma küsisin, mida sa tellida tahad."
"Tee ja kook oleks hea, ma olen juba söönud," vastasin, võttes taskust raha, et see Calvinile anda, kuid ta lükkas selle tagasi.
"Mina maksan," kinnitas ta.
"Aga ma-" üritasin öelda.
Ta katkestas mind. "Mäletad, ma olen džentelmen?"
"Olgu," naeratasin allaandvalt ja vaatasin ringi. Baari taganurgas oli pisike lava, kus üks vanem habemega mees kitarri mängis ja country't laulis. Tundsin hetkega end paremini ja võtsin jaki seljast, enne kui kaasa laulsin.
"But where I come from, rain is a good thing. Rain makes corn, corn makes wiskey, wiskey makes my baby, feel a litte friskey..." laulsin sosinal.
"Sa laulad," ütles Calvin üllatunult, teetass käes.
"Mitte ainult laulan, vaid mängin kitarri ka," uhkustasin, talt teetassi käest haarates, see aeglaselt enda ette lauale asetades.
"Sooviksin väga kuulda," sõnas ta.
"Ehk mõni teine kord." vastasin talle, teetassi suu juurde viies.
Jäime mõlemad tükiks ajaks vait, kuulates samal ajal laulu, justkui teeseldes, et see on hetkel kõige olulisem. Kui laul lõppes, asusin ma asja kallale. "Ma tahtsin oma käitumise pärast vabandada. Mul oli halb päev. Ma usun, et sa tead, mida see tähendab," ütlesin, eirates rohkem kui üks kord silmsidet temaga.
"Ma mõistan," vastas ta, "ja ma vabandan ka, minust oli häbematu sind nii märjaks sõita."
"Jah, oli küll, aga ma mõistan sind ka, sa sõitsid siiski mootorrattaga," sõnasin tema kaitseks.
"Kas see tõesti vabandab mind välja?" küsis, ta, vaadates korda mööda oma kohvitassi ja siis mind. Viisin iga tema pilgu ajal silmad mujale.
"Natuke jah," vastasin talle, täiesti ausalt midagi ilustamata.
Ta naeratas ja hammustas soolapulgast suure tüki, mäludes seda kinnise suuga. See oli tore. Ma ei kannatanud inimesi, kes suu lahti sõid, andes nõnda võimaluse kaaslasel tema suhu vahtida, isegi kui viimane seda sugugi teha ei tahtnud.
"Tere õhtust," ütles üks katkistes teksastes vanem meesterahvas laval, "kuna kell hakkab pool seitse saama, siis ma tahaks avada karaokeõhtu. Igaühel, kellel on vähegi lauluhäält, võib ennast Taria juures kirja panna ja lavale laulma tulla. Parimatele on ka auhind."
"Oh ei," ohkasin, vaadates neid mehi ja naisi ning ka lapsi, kes end kõik oma sammud nimetatud baaridaami juurde seadsid. Ühel pisikesel tüdrukul ja poisil - mõlemad seisid realõpus ja kihistasid naerda - olid isegi kauboimütsid peas ja saapad jalad.
"Tahaksid ka osaleda?" küsis Calvin vaikselt, peaaegu sosinal.
"Mitte täna," vastasin, võttes teetassist viimane lonks ja süües koogitaldrik tühjaks. Tegin enda olemise mugavaks, lastes oma seljal toolitoe vastu vajuda. Ajasin pea isegi korraks kuklasse, aga kui kuulsin, et keegi helistas kitarri, tõstsin selle kiirelt üles ja jäin Calvinit vaatama.
"Kas sa arvad, et on mõtet? Mul on hääl natuke ära, kui sa aru saad," - nähes, et Calvin noogutas mõistvalt, jätkasin enda väljarääkimisega -, "ärkasin ka hommikul väikse gripiga."
"Paistab, et praeguseks on see taandunud," muigas ta ja viis kohvitassi oma roosade huulte poole.
Raputasin pead ja surusin naerukihina alla. "Nii et sa ikkagi arvad, et ma peaks osalema?" küsisin talt.
"Tee nii kuidas süda ütleb." ütles ta.
"Olgu nii," ütlesin justkui endale ja tõusin laua tagant kiirelt püsti, kõndides kiirel sammul järjekorda, juhuks kui peaksin ümber mõtlema. Õnneks või kahjuks ma ei jõudnudki seda teha, kuna seisingi juba baarileti ees, saades Tarialt küsiv pilk ja naeratus.
"Annie Hart," sosistasin.
"Ja laul?"
"Rainy Season - Hunter Hayes,"
"Oled viimane, ära kusagile kao," naeratas Taria ja andis mulle nimekaardi. Pannes see rinnale, täpselt oma õnnenööbi kõrvale, läksin Calvini juurde tagasi.
"Polnudki nii raske ju," naeris ta, telefon tagasi jopetaskusse pistes. Enne kui ma lauda istuda jõudsin, rääkis ta kellegagi magusat juttu. Kuigi ma teadsin teda alles mõned tunnid, tundsin mingisugust veidrat torget rinnus.
"Ei olnud jah," naeris kaasa ja tõusin uuesti püsti. "Ma käin korra tualetis, tulen varsti tagasi."
Seistes tualettruumis peegli ees, nägin sealt endale vastu vaatamas heleblondide juuste ja tumepruunide silmadega hirmul neiut, kelle põsed õhetasid rohkem kui oleks pidanud.
See on ainult üks laul, kinnitasin endale, ja ma saan sellega hakkama.
____________________________________________
A/N: Hei, armsaksed! Näete, uus peatükk! See jutuga läheb paremini kui teistega. Ilmselt mängib mingit rolli see, et see on uus ja huvitav veel. Aga ma loodan, et teile meeldis! Kui nii, siis väike kriitika oleks tore. :)
P.S Kõrval on pilt Claire'st.
Soovin teile kaunist maikuud,
Teie Madreia