K A L L I S C A L V I N: P R O L O O G
LÕUNA INGLISMAA, ÕHTUL KELL 19:30
See oli üks viimaseid märtsikuu laupäevi, kui ma inglise keele eksamiks õppisin ja lootsin tõemeeli, et saan seda rahus teha, aga mu korterikaaslane arvas teisiti. Claire sättis end nimelt kohtinguks ühe noore arstiga, kes alles hiljuti Londonisse kolis — ja kui ma eksi, siis Pariisist, sest ta rääkis mulle, et noormees oli seal mitu aastat meditsiini õppinud —, kuid millegipärast ei paistnud see mulle hea asi, arvestades, milline koormus tal muusikakoolis peal oli. Ja lõppude lõpuks häiris tema nädalate pikkune pabistamine ka minu tööd ja isiklikku elu ning esimese all mõtlen ma just ülikooli, mitte et mul kirev armuelu oleks.
"Pagan, Annie, kus need kingad on?" karjus Claire koridorist, mis pani mu hetkeks oma toolil võpatama. "Ma ei tohi hiljaks jääda, sest talle meeldib täpsus!" lisas ta äkitsi mu selja taga seistes, mistõttu ma võpatasin uuesti.
"Kas sa ei võiks lihtsalt nendes minna?" osutasin kingadele, mis tal juba jalas olid. Need oli mustad ja üpriski madala kontsaga, kuid kenad — isegi väga kenad. Kuigi ma ise oleks tema asemel lihtsalt teksastes läinud, pidin endale tunnistama, et ta kleit nägi samuti hea välja. Lausa rabav, kui aus olla.
"Kohe kindlasti mitte!" kisas Claire, vaadates mind sellise pilguga nagu ma oleks hulluks läinud. "Sest see koht, kuhu ta mind viib, on väga peen ja kui ma sellistega sinna ilmuks, siis vaadatakse mind väga halvustavate pilkudaga." rääkis ta.
Pööritasin silmi. "Kas tõesti?"
"Jumal küll, Annie," Trampis ta koha peal ringi. "Ütle mulle ükskord, kus need kingad on!"
"Ma ei saa päris aru, milliseid sa mõtled," ütlesin talle, lükates eksamilehed silmapiirilt ära, kui laua tagant püsti tõusin ja toast välja hakkasin astuma.
"Ma mõtlen neid punaseid, mis ma hiljuti ostsin," vastas ta viimaks. Noogutasin ja jõudes esikusse, avasin kingasahtli ja uurisin, millised seal olid. Õige pea hakkasid mulle silma ühed punased pika kontsaga kingad, mis särasid mulle eredalt vastu.
"Ma ei mõista, mismoodi sa nendega kõndida saad," pidin ikkagi ütlema, kui Claire need jalga libistas ja end peegli ees imetlema jäi. Minu arust oli tal liiga palju meiki peal, ent ma ei raatsinud seda talle pahaks panna. Järelikult pidi see sellele arstile meeldima.
"Sa ei saagi kunagi seda mõista, kui vaid tennistes ringi käid," vastas ta mulle naeratades ja võttis käekoti kätte hetkel, mil mantli selga oli pannud.
"Ma arvan sama," naeratasin talle vastu ja avasin talle ukse — justkui andes mõista, et soovin juba tema lahkumist. Ilmselt see nii ikkagi ei olnud, sest ainus, mida ma soovisin oli see, et ma saaks rahus eksamiks õppida, kuna selleni oli kõigest mõned päevad. "Ilusat õhtut teile!"
"Aitäh," naeratas Claire mulle veelkord ja kõndis siis trepist alla ning astus välja. Kohtudes takso ees enda kaaslasega, ei märganud ma hetke, mil ma neid vaadates nii kibestunult naeratasin, sest seda kõike aknast jälgides, jäin ma mõtlema, millal tuleb kätte minu kord. See õhtu, kui mina end oma kohtinguks sätin ja ehk isegi õnnelikuks saan.
Raputasin pead ja kustusin tuled.
Ma ei olnud selleks valmis.
Mitte täna, mitte praegu, mitte veel.