K A L L I S C A L V I N: 24. P E A T Ü K K: T E R A A P I A & Õ E G A S I N A P E A L
„Igal asjal on oma koht ja aeg, sest mitte miski ei toimu ega sünni niisama ja ilma tõsise põhjuseta. Saatus on see miski, mis osati on su enda kirjutada ja teha ja samas on mitmed asjaolud juba ette tehtud, sest igal sinu õppetunnil on kolm sammu: valu viib suurte hingepiinadeni, sellega leppimine viib suurema kasvuni ja rahu tegemine viib uue alguseni. Võtmesõna on siinkohal valiku tegemine ja lasta end juhtida sinna, kus sa pead olema – on selleks siis õnne- või valumeri."
SAMAL PÄEVAL, KELL 14:30
Olime Calviniga jõudnud Londoni kolmandasse sisustuspoodi – mis oligi üks suuremaid, mida ma teadsin – ja vaatasime lae-, seina- ja põrandalampe, olles juba mõnikümmend minutit täielikus vaikuses olnud. Viisin pilgu lähima kassani, mis mulle silma jäi ja nägin, et seal ei olnud kedagi, mistõttu mu plaan minna klienditeenindjat abi küsima, oli juba eos läbi kukkunud. Viies pilk tuhmmustale laualambile, uurides selle disaini, nägin silmanurgast, et Calvin silmitses laterna moodi seinalampi, mille pirn oli ülespoole ja mille kinnitused olid kuldsed. Ta näis sellest võlutud olevat ja ma ei julgenud suud avada, et küsida, kas me ei peaks klienditeenindjat otsima, et leida Rebecca soovitud lae- ja seinalambid.
Tõttöelda olin ma üllatunud, et ta kutsus mind enda tüdruksõbraks ega suutnud alla neelata klompi, mis mul kurgus pakitses. Olin otsekui tumm ja ei osanud temaga korralikult suhelda, et oma hirmupilvi minema uhuda, tehes nõnda sääsest elevandi. Ma ei olnud küll päris kindel, mis mind täpselt häiris või painas, aga ma teadsin, et mis iganes see oli, tegi selline käitumine asjad vaid keerulisemaks ja ma olin selles lausa meister.
„Anne?" kõnetas Calvin mind järsku, ehmatades mind.
„Pagan!" vandusin, lüües oma vasak käsi vastu lambi äärt.
Calvin tormas kohe mu kõrvale ja suudles mu kätt. „Kas sa said väga haiget?"
„Ei," vastasin talle, heites silmad maha. „Ma vaid ehmatasin."
Ta surus oma huuled uuesti mu käelabale ja otsis mu pilku, küsides: „Oled sa selles kindel? See löök tundus üsna tugev."
Naeratasin talle. „Tühiasi."
Ta naeratas mulle vastu ja silitas käega mu paremat põsesarja, tuues esile elektrilööögi ja põletavad laineid mu ülejäänud kehas kuni varvasteni välja. Ma ei mäletanud, millal ma viimati niimoodi tundsin, kuid see oli meeldiv – tunda, et kellegi lähedus või puudutus mõjus mulle nõnda intentsiivselt.
„On kõik hästi?" küsis ta, pilgus soojusehelk.
Lase lahti! Lase ükskord lahti!
„Millal sa otsustasid, et ma olen su tüdruksõber?" purksasin välja, vaadates talle otse silma. „Me oleme käinud ainult kahel kohtingul ja ma võitlen oma deemonitega ja-"
„Ah et selles on asi," muigas ta, suudeldes teist korda mu muljuda saanud kätt, aga hoides oma silmad minul. „Ma arvasin, et midagi tõsist on lahti."
Püksasin teda õlga. „See ongi tõsine! Minu jaoks!"
Calvin muigas edasi. „Anne."
„Calvin... ma-" üritasin öelda, kuid ta katkestas mind poolelt sõnalt, kattes mu nägu oma kätega ja suudles mind põgusalt huultele, kuid sellest piisas, et ma tunneksin taaskord seda põletavat armujoovastust, mis valdas mind iga jumala kord, kui ta mind puudutas.
„See ei ole aus," sosistasin hingetuna tema huulte vastas.
Calvin naeratas ja suudles mind uuesti, hoides mind nõnda kindlalt paigal ja ka vagusi. Suudlus kestis vaevalt minut, kui ma end lahti rebisin ja talle tungivalt silma vaatasin, öeldes: „See ei ole kohe üldse aus."
„Kui sa tunned sama, mis mina, siis see peaks ütlema kõik, mis vaja. Ma ei saa oodata veel paar nädalat või kuud, et sind veel kohtingutele viia, et lõpuks tunda, et sa oled minu tüdruk, kuna ma tunnen seda juba praegu. Ma tahan sind hoida ja kuulata ja... suudelda millal iganes ja kus iganes ma tahan," selgitas ta, silitades põidlega mu meelekohti, toetades oma laup minu oma vastu.
Noogutasin ja sulgesin uueks suudluseks silmad, kuid ta suudles hoopis mu nina ja pöördus lampide juurde tagasi, osutasin näpuga sellele, millel ma oma käe ära lõin. „Mis sa sellest arvad? Sa juba märgistasid selle ära."
Turtsatasin. „Märgistasin ära?"
„Jah," naeris Calvin. „Mu ema on seda usku, et kõik, mis sa poes kätte võtad või pikema pilgu heidad, peab sinuga koju tulema."
„Ahsoh," vastasin, surudes oma lõug ta õla varju. „Kas sa arvad, et Rebaccale meeldiks see?"
„Peab meeldima," sõnas ta, võttes see kätte. „Ennekõike elan seal mina ja tema käib vaid külas – ma ei saa igat korterinurka tema heaksarvamise järgi sisutada, midagi peab ka minu teha jääma."
Raputasin pead, hoides naerupurset tagasi. „Kas ta mitte ei teinud sulle nimekirja, mida sa pead punkt punkti haaval järgima? Mina sinu plaaniga kaasa ei lähe, kuna ma leian, et see lamp ei sobi sinna."
Calvin pööras pead ja vaatas mulle naeruselt otsa. „Sa tahad öelda, et mul on halb maitse? Mida „preili kõiketeadja" siis soovitaks?"
Osutasin seinalambile, mida ta ise ennist uuris ja ütlesin, et see sobiks kraanikausi kohale mõlemale poole peeglit ja muudaks vannitoa rohkem hubasemaks ning seda just vannikäikude ajal. Ta noogutas mu jutule kaasa ja haaras riiulilt kolm karpi, pannes need koheselt kärru.
„Kuhu sa kolmanda plaanid panna?" küsisin talt, lükates käru järgmise riiulil ette.
„Vanni kohale," vastas ta, kõndides mu kõrvale ja võttes mu käest kinni.
Naeratasin talle ja piilusin nimekirja, mille ta taskust välja võttis ja läbi töötama hakkas. Näitasin näpuga sisutuskorvidele, mis oli suurte tähetega kirjas ja suunasin ta neli riiulit edasi, et neid võtta, kuna ma ei tahtnud, et Rebecca tunneks, et tema soovidega pole üldse arvestatud. Tegime pärast seda poele teise tiiru peale ja lahkusime kassast seinalampide, korvide, käterättide ja muu vajaminevaga, suundudes otsejoones koju.
„Kas te saite kõik, mis vaja?" küsis Rebecca, kui me esikusse astusime ja jalanõusid jalast võtsime, jättes kotid garderoobkapi ette. „Ma loodan, et sa ei kriipsutanud neid kõiki maha ja ei kavatse plekkämbritest seina- ja põrandalampe meisterdeda, sest tundes sind, Calvin, tean, et sa oled selleks võimeline küll."
„Ole mureta," naeris Calvin, sasides möödaminnes oma õe pead. „Kõik on olemas ja just sellised nagu sa tahtsid. Ämbrid jäävad oma õiget aega ootama."
„Parem oleks," vastas Rebecca talle, võttes vastu kotid, mis ta talle ulatas ja läks koos temaga kööki. Järgnesin neile sinna, jättes mantlihõlmad eest lahti ja toetades end seina najale, vaadates neid kotte lahti pakkimas ja nende üle arutlemas. Rebecca jäi seinalampidega siiski rahule – mis oligi meile mõlemale kergenduseks – ja pakkus mulle tassikese kuuma kakaod.
„Sul ei ole kuskile kiire, ega ju?" küsis ta, pannes piim potiga pliidile. „Usun, et Calvin hakkab nüüd vannituba sisustama ja ma saame seni juttu puhuda."
Avasin suu, kuid Calvin rääkis mulle vahele, küsides õelt: „Kas sa ei pidanud täna lahkuma? Hakkad juba tüütuks muutuma."
„Sa oled ikka kena võõrustada – saadad mind jalamaid minema," ütles ta vennale, endal nägu naerul. „Ma lahkun homme hommikul, juhul kui härrale sobib."
„Suurepärane," kiitis Calvin takka ja võttis puuviljakausist õuna, hammustades sellest suur tükk, tuues siis silmad mulle. „Sul ei ole siis kuskile kiire?"
Köhatasin ja pistsin käed mantli taskutesse. „Mul on kolme tunni pärast teraapia, aga kakaost ma ära ei ütle."
Teraapia oli Claire'i idee, kuid ma ei vaielnud ka vastu, kuna teadsin hästi kuivõrd suured mu hingehaavad olid ja teraapia aitas mul neid lahti harutada ning nendega tegeleda, et saaksin lõpuks terveks. Kui mitte täielikult, siis vähemalt sinnamaani, et ma ei lükka uut õnne ja armastust eemale; et ma ei loobuks Calvinist ja sellest, mis meil olla võib.
Calvin noogutas ja võttis õelt kakaotopsi käest. „Me mõlemad teame, et sa ei oska kakaod teha, nii et jäta see meistrite hooleks."
Rebecca kohkus ja pöördus, näidates põidlaga noormehe poole, vaadates mulle otsa. „Ta on ikka selline nuhtlus. Kuidas sa teda küll välja kannatad, Anne?"
Puhkesin naerma ja vastasin: „Hädavaevu."
„Mõistagi," naeris Rebecca ja pilgutas mulle silma, jättes meid omapäi, minnes laulva telefoniga Calvin'i magamistuppa, et kõnele privaatsuses vastata. Calvin ise tõstis kuuldu peale pilgu ja sihtis mind kakaopuruse pusikaga. „Sina preili Hart uuri Claire'lt, mis kell see mänguõhtu on, siis ma oskan selle järgi ka oma tegemisi sättida."
Võtsin taskult telefoni välja, kõndisin temani ja suudlesin tema paremat õlga, valides samal ajal Claire'i numbri. „Sul ei ole tegelikult häda midagi, aga ma soovin, et ka mul oleks mõni õde või vend, kellele niimoodi pinda käia."
„Ma võin sulle enda oma laenata," vastas ta, keerates end ringi ja haakides oma käed mu alakeha ümber. „Vean kihtla, et sa ei kannataks teda päevaga välja."
Nägin, et ta oli õunale juba otsa peale teinud ja mälus viimaseid ampse, naeratades mulle kinnise suuga. Naaldusin talle lähemale – hoides telefoni kõva hääres – ja sulgesin silmad, viies vasak käsi ümber ta kaela. „See on sinust väga lahke."
„Ma tean," naeris ta ja suudles mind põgusalt.
Tundsin end temaga väga turvaliselt ja hästi ega osanud ette kujutada aega, mil see nii ei olnud. Olgugi, et me olime kõigest paar päeva niiviisi õrnutsenud ja teineteist hoidnud, siis oli see mulle juskui äratuseks – pool aastat tagasi unistasin ma salamisi uuest armuloost, leinates Matti ja nüüd olin ma kakaoõnguses köögis oma uue poisssõbra embuses, nähes Matti vaimu. Lootsin teraapaga jõuda punkti, kus Matti vaim ei kimbuta mind enam ja ma suudan koos selle üüratu kaotusvaluga edasi liikuda, soovides õnnelikuks saada.
„Millest sa mõtled?" küsis Calvin, otsides mu pilku.
„Claire ei vasta," ütlesin, vajutades kõne kinni ja pistes telefon mantli taskusse tagasi. „Ja ma mõtlesin meist."
Ta kortsutas kulmu. „Meist?"
Naeratasin. „Jah."
„Mida täpsemalt?" küsis ta, silmis kaval pilk.
„Et... et kui kummaline on asjaolu, et alles pool aastat tagasi ma ignoreerisin ja isegi jälestasin sind – eriti ajal, mil sa Claire'i ja tema sõpradega ringi seiklesid – ja nüüd... oled sa mu poisssõber," selgitasin talle, sikutades teda pluusikraest, et teda selle abil endale suudluse jaoks lähemale tõmmata. Ta naeratas ja silitas terve suudluse vältel mu alaselga.
„Ma olen õnnelik, et nii läks," sosistasin ta huulte vastas.
Calvin suudles mu ninaotsa ja lasi minust lahti, et pliidil olev piim kõrvale tõsta ja see tassidesse valada. Jälgisin seda, kuidas ta iga kakaotassi hoolega läbi segas ja võtsin vastu kõige viimasena segatud tassi, millel oli tigupere, kes sõi maasikaid.
Calvin muigas ja suudles mind põsele. „Meie vanaisal oli iga aastane traditsioon aedmaasikaid kasvatada ja ta oli väga kimpus konnade ja tigudega, kes sõid enamus maasikad ära, kuid ta teadis, et ta peab leidma viisi, kuidas mõlemad pooled rahul oleksid."
„Mis ta siis tegi?" tundsin huvi, juues tassist väikse lonksu.
„Ta viis osad maasikataimed aiapiirist eemale ja teise jao jättis aeda – nii olidki mõlemad rahul," vastas ta, jättes tühi tass pliidiäärele ja minnes magamistuppa riideid vahetama. Hetkel, mil ta ukse avas, tuli Rebecca toast välja ja müksas venda õlga, samal ajal mulle naeratades. „Tööasjad. Nüüd võime jutustada."
Võtsime kakaotassid käes diivanil istet ja ma tõstsin oma jalad diivaniäärele kronksu, jäädes Rebeccale ootavalt otsa vaatama. „Millest sa rääkida tahad?"
„Sinust ja Calvinist loomulikult," sähvas ta naeruse hääletooniga.
Naeratasin. „See on pikem jutt."
„Mul aega on," ütles ta, toetades lõug oma käele.
„Noh... ta sõitis mulle mu eksamipäeval peaaegu otsa, kastes mind märjaks ja kutsus kohe kohvile, nagu see parandaks asja ja käitus macholikult," ütlesin alustuseks, silitades sõrmega tassiääri, mõeldes tollele saatuslikult päevale, mil see kõik aset leidis.
„Kõlab väga tema moodi," naeris Rebecca ja jõi tassist suure sõõmu, vaadates mind selle varjust, paludes mu jätkata.
„Ma jõimegi kohvi ja ma jätsin ta üsna pea pika ninaga. Paar päeva hiljem saatis ta mulle lilli ja me käisime karaokepubis," laususin tasasel häälel, suunates pilk kakaotassi.
„Ja tal on imeline lauluhääl, kas tead," märkis Calvin, seistes järsku mu peakohal ja kummardus, et mind pea peale suudelda. „Ma jätan teid nüüd kahekesi. Näeme mänguõhtul."
Noogutasin ja vaatasin talle järgi, kui ta tööriistakast käes teisele korrusele kõndis, kandes vaid dressipükse ja t-särki. Õige pea hakkas ta trelliga seina auke puurima ja me pidime veidi valjemini rääkima, et teineteist paremini kuulda.
„Sa oled siis multitalent?" küsis Rebecca, pannes tühi tass diivanilauale.
„Ei, sugugi mitte – ma olen amatöör," vastasin talle.
„See on just see, mida üks multitalent ütleks," märkis ta.
Vestlesime kuskil tunnikese ja siis ma läksin teraapasse, sõites bussiga Ida Londonisse. Tänavad olid inimavaesed ja taevalaotus oli rünkpilvi täis. Sõit kestis poolteist minutit ja seistes viimaks kliinikus oma terapeuti kabineti ukse taga, tundsin ma kerget ärevust ning mu käed olid hirmus higised. Hingasin pahinaga välja kogu õhu, mida teel siia kinni olin hoidnud ja koputasin uksele, tõustes selle käigus päkkadele.
Lase lahti! Lase lahti! Lase lahti! Lase lahti!
Ukse avas neljakümnendates brünett naisterahvas, kellel oli seljas pikk pliiatskleit ja kirju kardigan, mille varrukaid ulatusid üle ta sõrmede. Ta naeratas mulle soojalt ja kutsus mind sisse. Kõndisin esimese ettejuhtuva tugitoolile ja istusin sellele, tõstes üks jalg teisest üle.
„Kuidas sul läinud on, Anne?" küsis Louis – mu terapeut.
Hammustasin huulde. „Talutavalt."
Louis naeratas. „Kas sa kiirustasid siia? Kust sa tulid?"
„Ma veetsin hommikupooliku Calviniga. Poodlesime kodusisustuspoodides ja hiljem puhusin veidi tema õega juttu. Aeg sai minust võitu ja Londoni bussiliiklus ei ole just parim," vastasin ühe hingetõmbega, lükkates mantlihõlmu koomale.
„Calvin on su poisssõber?" küsis Louis.
Neelatasin. „Jah."
„Kuidas sellega lood on?"
Võtsin mantli seljast, panin selle enda kõrval olevasse tugitooli ja viisin käed sülle. „Sellega on nii et... et ma olen temasse ära armunud ja ma kardan, et teen mingi vale liigutuse ja kõik lendab vastu taevast. Samas aga olen õnnelik, et ta minuga on ja naudin igat hetke, igat puudutust."
Louis noogutas. „Ja Matt?"
„Matt... Matt ikka kimbutab mind. Ma nägin teda täna öösel. Ta kinnitas mulle, et kõik on korras ja et Heidi-" Ma ei saanud oma lauset lõpetada, kuni tundsin korraga tugevat paanikahoogu, mis halvas mu ülakeha. Mu suu oli otsekui kinni kleebitud ja ma sain ainult oma käsi ja jalgu liigutada. Tundsin ka Matti kohalolekut ja hakkasin seetõttu üle kohu keha värisema.
Louis tormas mu juurde ja haaras mu kätest kinni. „Anne? Kas sa kuuled mind? Keskendu sellele, mida sa näed, kuuled ja puudutada saad, justnagu ma sulle viimati õpetasin. Vaata mulle otsa ja korda minu järel."
Pigistasin ta paremat kätt ja puhkesin nutma.
Louis silitas mu vasaku käe labakätt ja vaatas mulle silma. „Ma näen teiselpool seina raamaturiiulit."
„M-ma näen teisepool seina r-raamaturiiulit," kordasin tema järel.
Louis naeratas ja jätkas: „Ma kuulen klaverimuusikat.
Ruumi täitis Mozarti sonetti lüüriline pala ja ma tundsin, et olen turvalises kohas, korrates: „M-ma kuulen klaverimuusikat."
„Ma saan puudutada tugitooli sametist pinda," sõnas Louis järgmiseks, suunates mu käsi tulitooli paremale käepidemele.
„M-ma saan puudutada tugitooli s-sametist pinda," kogelesin nutuhoo vahepeal.
„Väga hea," sõnas Louis ja silitas mu nägu. „Nüüd proovi hingata sügavalt sisse ja siis välja. Sulge ka oma silmad ja ava need väljatõmbe lõpus."
Tegin nii nagu ta ütles ja tundus nagu kogu maailma raskus langes mu õlult, kui ma silmad avasin ja talle otsa vaatasin. Sain lisaks kätele ja jalgadele ka oma pead ja õlgu liigutada ja tundsin meeliületavat kergendust.
„Matt ütles, et see valu ei kaogi," laususin, pühkides käelabaga põskedelt pisaraid.
„Leina- ja kaotusvalu on midagi, mida ei saagi täielikult välja raviga. See jääb alati osakeseks sinust, nii et selles osas on tal õigus," vastas ta, tõustes püsti. „Kuid pideva teraapia ja armastava ja toetava perekonna ning sõpradega leiad sa lõpuks viisi, kuidas sellega elada."
Vedasin silmad maha ja neelasin nutuklombi alla. „Calvin on minuga olnud, kui mul on paanikahoog tekkinud. Ta on nii mõistev ja hooliv."
„See on ju hea," ütles Louis, asetasin oma käsi mu õlale. „Nii õpite te mõlemad selle olukorraga tegelema ja oskate teineteist aidata."
„Ma loodan vaid, et ta ei tüdine ära," sõnasin, joonistades sõrmega paremale põlvele mustreid. Louis seletas mulle, et kui ta tõesti hoolib, siis ta ei tüdine minust ära ning palus sellest hirmust temaga rääkida, et probleemi teket juba eos likviteerida. Ülejäänud visiidi keskendusime me minu hirmude varjukülgedele ja arutasime need rohkem lahti. Kabinetist lahkudes ja teda tänades, oli mul meeleolu parem ja jalgaalune veidi kindlam. Kompasin tänaval taksot peatades taskust telefoni järele ja saatsin Claire'le sõnumi, ronides esimesse taksosse, mis minu ees peatus.
Hei. Teraapia sai just läbi. Mis kell see mänguõhtu algab nüüd? Calvin ütles, et ta võib ühineda, aga ma tahan talle enne ikka teada anda.
„Kuhu preili minna soovib?"
„Äärelinna, Roosi 12b," naeratasin taksojuhule ja panin turvavöö peale. Claire vastas mulle minuti jooksul ja ma otsustasin Calvinile mitte helistada ning jätsin talle hoopistükis häälsõnumi. Kui takso kortermaja ees peatus ja ma talle sõidu eest maksnud olin ja sellest sügiskargusesse astusin, vibreeris mu telefon vaid korraks. Sõnum noormeelt oli aga lühike.
Olen kella 7-ks platsis.
„Hei!" hüüdsin üle korteri, sammudes koridorist esikusse. Köögist kostus valju muusikat ja kuuma õli surinat. Viskasin kiiruga jalanõud jalast ja heitsin mantli nagisse, astudes pikal sammul kööki. Leidsin pliidi eest Christopher'i ja Claire'i, kes valmistasid söörikuid. Osad neist olid baariletil salvrätiku peal ja lõhnasid taevalikult. „Mis toimub?"
Claire lehvitas mulle. „Kui sul midagi selle vastu pole, siis teeme selle siin, kuna Christopher'i naabrid teevad remonti ja me ei kuuleks seal üksteise häältki."
„Ahnii," vastasin ja istusin baarileti taha, kavatsusega näpaka üks sõõrikutest. „Ma teen maitsetesti. Ei tahaks riskida, et sa Calvini ära mürgitad."
„Ole lahke!" muigas Claire, tõstes teine ports teise salvrätiku peale. „Kuidas teraapias läks? Ma käisin Louis'i juures siis, kui mu vanaisa suri ja ma seda rängalt üla elasin, mispärast mõtlesin, et ta sobiks sulle, kuid ma ei taha ka, et sa tunneksid end ebamugavalt."
„Ma teen ühe kõne," ütles Christopher meile vahele, möödudes minust ja asetades mu ette jasmine'i teetass, tormates siis telefon peos esikusse. Tal oli imekspandavalt hea aimdus teada, millal oli aeg meid kahekesi jätta ja kõrvale tõmbuda ning ma olin talle selle eest tänulik.
„Aitäh!" hüüdsin talle järele, pöördudes seejärel Claire'i poole. „Sain kerge paanikahoo, aga see möödus üsna ruttu. Louis arvab, et mida lähemale me jõume, seda raskemaks läheb."
Claire tuli mu kõrvale, hoides käes üht suhkrust sõõrikut. „Aga kas see aitab? Ma tean, et võin väga järelandmatu olla, pannes sulle viimane kord ise visiidiaeg, aga ma tegin seda ainult sinu enda heaolu heaks ja ei taha, et sa teisiti arvaks."
Naeratasin talle ja hammustasin sõõrikust järgmise tüki, mäludes suu tühjaks enne, kui talle vastasin. „Sa oled hea sõbranna ja ma hindan sinu püüdlusi. See teeb mulle tõepoolest head."
„Väga hea," ütles ta, sõi sõõriku lõpuni ja läks tagasi pliidi ette, et kolmandat käiku kontrollida. Õige pea tõstis ka need salvrätikule ja keeras pliidilt kuumuse maha. „Ma tellisin pitsat, aga sellega võib tunnike minna. Tegin väike juustuvaagna, et saaksime seni midagi näksida."
Tulin pukilt maha ja läksin sõbrannat kallistama. „Sa oled imeline, Claire!"
„See „imeline" Claire läheb nüüd riideid vahetama, seega ole nii hea ja tõsta kogu see kupatus diivanilauale," palus ta mind, osutades külmkapi keskmisele riiulile, kus oligi juustuvaagen, laimi- ja sidrunimaitselised limonaadipurgid ja kaks suuremat puuviljakaussi. Näis nagu hakkaksime toitma rohkem kui viite inimest, kuigi tegelikkus oli hoopis teine.
Tegin nii nagu Claire palus ja korrastasin diivanipatju, voltides ka oma smaragtroheline pleed kokku, surudes see televiisori kõrvale korvi. End seal ringi pöörates ja silmad kööki viies, nägin baarileti ees Matt'i varju ja vakatasin, taganedes sammukese ja kukkusin korvi sisse. Mu hingamine kiirenes ja ma ei julgenud silmi üles tõsta, kartes teda enda eest leida. Istusin selles vagusi seni, kuni Christopher naases ja minu juurde tuli, näol seletamatu ilme.
„Anne?" lausus ta. „Kuulsin sind karjatamas – mis juhtus?"
„M-ma... ma libastusin," valetasin talle, upitades end jalgadele, tõmmates pleed endaga kaasa. Mu käed ja alahuul värises ning ma hoidsin oma pilgu kindlalt tal ega pööranud seda mujale. „Claire läks riideid vahetama."
Christopher vaatas mulle sekundiks silma ja suundus siis treppide poole, jättes mind mu deemonitega üksi. Vaatasin talle pikalt järgi, hammustades tugevalt huulde ja raputasin pead, proovides rahu säilitada ning suunasin silmad maha.
„Ma näen parkettpõrandat," ütlesin sosinal enda ette, silmis kibedad pisarad, mis voolasid kurgu alla. „Ma k-kuulen... m-ma kuulen rokkmuusikat ja ma saan-"
„Anne?" kostus selja tagant tuttav hääl, katkestades mind.
Tardusin ja hoidsin hinge kinni, lootes, et kujutan seda endale vaid ette.
„Anne," jätkas Matt. „Vaata mulle, palun, otsa."
___________________________
A/N: Matt vaim/peegelpilt kui selline hakkab siinmaal hoopis teist kuju võtma, seega pidage sammu ja muidugi ärge unustage minuga oma mõtteid jagada – ootan neid a l a t i. 25. peatükk tuleb ilmselt nädalalõpus, kuna ma tegelen vahepeal oma teiste juttudega. Aitäh, et te loete! See tähendab mulle nii palju! Te olete fantastilised!
Näeme teiselpool piiri,
M.