Kallis Calvin

12. Hirmuhoog & kajakad

Jah? Mis sellest siis on?

Sa ei saanud vist aru... TA SUUDLES MIND PÕSELE, CLAIRE!!! TA SUUDLES MIND KURAMUSE PÕSELE!!! SAAD ARU!? TA SUUDLES MIND PÕSELE!!!

Ma ei saa sinust päris hästi aru. Mis sellest halba on?

Claire, ma olen paanikahoo äärel!

Hinga sügavalt sisse ja välja ja ürita maha rahuneda. See oli kõigest põsesuudlus, Annie. Kui sa juba praegu nii käitud, siis ma ei kujuta ette, mis sa siis teed, kui ta sind suule suudleb.

Pilgutasin silmi, lugedes ta vastust ja tõusin püsti, suundusin magamistoa poole.

Kas sa arvad, et tal on plaanis mind päriselt suudelda!?

Annie... palun ürita nüüd maha rahuneda...

Lajatasin tuppa jõudes ukse enda järel pauguga kinni ja hüppasin voodisse, asetades, rätsepaistmesse istudes, üks patjadest endale sülle, toetades sellele käe, milles telefoni hoidsin.

Ma olengi rahulik! Ma olen väga rahulik! Ma olen kõige rahulikum britlane terves riigis! Sa ei kujuta ettegi kui rahulik ma praegu olen! Ma olen vana rahu ise!

Annie, sa ajad mulle praegu hirmu nahka. Kas sa tahad, et ma tuleks koju?

Ei, ma olen korras... ma arvan. Ma olen vana rahu ise!

Kas sa oled selles kindel?

Surmkindel!

Hästi, aga helista kui sa teisti tunned!

Jätsin telefoni padjale ja heitsin voodisse pikali, vaadates väriseval pilgul toas ringi. Kuulsin akna tagant vihmasabinat ja hetk hiljem läbis mu keha tugev külmavärin. Mu põskedelt voolas välja mitu pisarakristalli, maandudes mu kõrvade äärde, kuhu need ka kuivasid.

Viisin käed näole ja summutasin nii nuukseid, mis mu rinnus paisusid. Terve mu keha värises ja ma ei suutnud oma hingamist täielikult kontrollida, mistõttu lõpetasingi paanikahooga. Möödus mõni tühine minut, kuni ma tundsin toas ja õhus tugevat liiva lõhna. Ma ei julgenud pilku tõsta, seetõttu katsin uuesti oma näo, põsed pisarate tulvust märjad.

„Annie," lausus tuttav hääl – Matt. „Vaata mulle otsa."

„Ei, palun jäta mind üksi!" priiskasin, rind tõusmas ja langemas.

„Ma arvasin, et sa oleme selle probleeme ületanud," sõnas ta, istudes mu kõrvale. „Kuid me oleme naasnud samasse punktis kus enne olime – sa ei lase endal lahti lasta."

„Millest ma täpselt lahti pean lastma? Sinu surmast?" kisasin täiest kõriks, vaadates nüüd temaga tõtt. Ta nägi väsinud välja ja ta juuksed olid sarkis. Silmad olid tal see-eest selged nagu allikavesi ja ta kandis musta, mis oli alati olnud üks tema lemmikvärvidest. „Ma olen nendest sõnamängudest väsinud, Matt."

„Sa ei saa igavesti selliseks jääda," ütles ta, osutades mu olekule – paanikahoos hädavaresele, kes läks endast väljas, kui teda põsele suudeldi. „See hävitab nii igasuguse lootusele veel uuesti armuda ja elada."

„Ma arvasin, et sa oled mu rahule jätnud," sosistasin, viies pilk akna poole. Õues oli kottpime. Minutite asemel oli möödunud hoopis mitu tundi. „Aga sa oled jälle siin, ajades mind hulluks."

„Ma olen alati sinuga, Annie," sosistas ta mulle vastu, suudeldes mu õlga.

Ohkasin, puudutades oma väriseva käega ta nägu. See oli jääkülm, sest ta oli surnud. „Matt, ma ei tea, kas ma suudan uuesti-"

Ta katkestas mind poolelt sõnalt. „Uuesti armuda? Asi pole ainult armumises ja sa tead seda sama hästi kui mina."

„Ma ei suuda, Matt!" nuuksusin, tuues käsi, mis tema põske silitas, endale sülle tagasi. Mu silmad uppusid järgmistesse pisaratesse ja mu hingamine kiirenes taaskord. „Ma ei suuda seda teha. Sina olid riskide võtmises parem kui mina."

„Riskid riskidesse, esmane samm oleks lahti lasta oma hirmust," ütles Matt, võttes mult käest kinni ja pigistades selle sõrmi.

„Kuidas ma seda küll teen?" küsisin nutuhoos.

Matt naeratas. „Puhka. Räägime sellest hiljem"

Hetkel, mil ta siluett õhku haihtus, tormas Claire mu tuppa ja kükitas mu ette ja nähes, milline ma välja nägin, haaras ta mult kohe kätest kinni. „Kas ma mitte ei öelnud, et helista mulle kui sa teisiti tunned!"

„Claire," alustasin, vaadates meie ühendatud käsi. „Ma näen teda jälle."

„Oh, Annie," ohkas Claire ja kallistas mind. 

Toetasin oma pea tema õlale ja sulgesin silmad, nuuksudes hääletult. Ma olin suuremas enesehaletsuse augus kui ma esialgu arvasin ja et sellest välja saada, pidin ma seljatama oma hirmud. Oli ilmselge, et ma ei saanud sellega üksi hakkama, seega toetusin ma Claire'le, kuna ta oli ainus, kes mind poolelt sõnalt mõistis. Ainus, kes teadis, mis minuga lahti oli ja kuidas mind üles turgutada. Ainus, kes teadis, kuidas ma elu ja elada kartsin.

***

Ärkasin hommikul kolmele asjale: mu voodiäärel oli kandik pannkoogivirna ja musta teetassiga, mille peal oli väike paberijupp, millel ilutses mu täispikk nimi – Anne Rosalind Hart; akna tagant kostus kajakate kisa ja mu telefon vilkus ja tilises sõnumi märguande käes. Loomulikult oli see Calvinilt.

Claire rääkis, mis eile juhtus.

Lõikasin noaga endale pealmisest pannkoogist väikse jupi ja pistsin selle suhu, seda pikalt mäludes ning võtsin talle vastamiseks paar sekundit hoogu.

Sa mõtled nüüd minust teisiti, eks?

Ei.

Tore.

Aga ma pean tunnistama, et ma oodanud seda, kuna sa ei jätnud mulle muljet, et midagi sellist sind niiviisi endast välja viiks.

Kortsutasin loetu peale kulmu ja tõusin voodist püsti, tõstes pannkookide ja teetassi kandil kirjutuslauale, istudes selle taha, et söömist jätkata.

Mida Claire sulle täpselt rääkis?

Ta rääkis, et sa nägid ämblikku ja sattusin sellest paanikasse ja et see paanika kestis 8 tundi jutti.

Turtsatasin ja pillasin telefoni hetkeks käest.

Nii see tõesti oligi.

Ma ei oleks vist pidanud lahkuma, et oleksin saanud sind selle hirmsa ämbliku eest päästa.

Eks sa teinekord tead, kuidas toimida.

Ilusat päeva sulle, kallis Anne.

Samad sõnad sullegi, kallis Calvin.

Naeratasin enda ette ja lõpetasin pannkoogivirna söömisega ning võtsin lõpuks suuna vannituppa, et päeva alustada. Olin võtnud nõuks otsida uus töö ja vallutada hirmuhoogude müüre, võtku see kuitahes palju aega. Lisaks tahtsin ma mere äärde minna, et värsket õhku hingata ja end veidi tuulutada. Täieliku tervenemiseni oli pikk tee, kuid vähemalt olin ma valmis selle jaoks astuma esimesi otsustavaid samme, mis oli juba omaette edusamm.

____________________________

A/N: Ma olen viimasel ajal teinud Annie elukogemuse kasvus mitmeid edasi- ja tagasilööke, kuid need on tema ja Calvini armuloo väga tugevaks teguriks, et jõuda soovitud lõpptulemuseni, seega pidage sammu.

Näeme teiselpool piiri,

M.