Kallis Calvin

10. Varjatud anded & kiiksud

„Sa-sa ütlesid, et kes Matt oli ja mis teie vahel juhtus... aga sa ei rääkinud, kuidas ta suri. Autoavariis? Millises?" üllatas ta mind oma küsimusega.

Väristasin õlgu. „Kas see on oluline?"

„Minu jaoks küll, aga kui sul on sellest raske rääkida, siis sa ei pea," jäi ta siiski viisakaks.

Neelasin karvapalli alla ja selgitasin talle, mis juhtus: „Noh... üks purjus mootorrattur sõitis talle külje peale sisse ja et sellest veel vähe polnud, tungis ka üks kaubaauto talle jalgadesse. Ta oli täiesti puru... Ma polnud teda kunagi nii katkisena näinud... Ta jalad ja käed ja kogu keha olid täiesti... puru. Surm oli silmapilkne. Kaubiku juht sai vaid pindmisi vigastusi, samas kui mootorrattur oli ligi aasta aega koomas enne, kui viimaks ärkas. Ta nimi oli Calvin nagu sulgi. Nii vähemalt rääkis Matti ema ja süüdi olid talvised olud seega lumi ja jää."

„Anne, mul on nii kahju." ütles ta, pilgus kaastunne.

Noogutasin talle ja neelasin nutuklombi alla. „Aitäh."

„Sa igatsed teda väga?" küsis ta ettevaatlikult.

Ma ei teadnud, mida sellele vastata, kuna olin tõdenud, et igatsesin rohkem seda, kuidas ta mind tundma pani ja milline inimene ma temaga koos olles olin, mitte niivõrd teda ennast. Tõsi oli, et kui ta suri, siis ta võttis endaga osa minust kaasa – kuigi see kõlab klišee – ja ma pole seda tagasi saanud või siis tagasiteed leidnud, mistõttu jooksingi elu ja leinavalu vahet ringiratast. Üks hetk olin rahul kõigega, mis tegin ja ei igatsenud seda Anne'i, kes ma olin ja teine hetk leidsin, et kõik oli kokku varisenud ja ma ei saa enam kunagi olla täielikult rahulolev ja õnnelik, mis oli traagiline. Traagiline, aga samas irooniline, kuna ma ei omanud selle üle täielikku kontrolli. Lein võis olla väga hävitav kui anda sellele enesehaletsusega võimu juurde.

„Mitte niiväga kui varem," valetasin talle. „Nüüd saan ma hingata."

„Mul on hea meel." sõnas ta mind ainiti jälgides.

Ma tundsin küll teda vähe, aga ta tundus siiras olevat ja tõesti hoolis ning kuulas, mis mul öelda oli. See oli miski, mis mulle tema juures meeldis ja juba selle iseendale tunnistamine oli suur samm.

„Niisiis," alustasin, juues teetass tühjaks. „Millal ma su karupoeg Puhh'i raamatuid näen?"

Ta naeratas laialt, säravalt. „Sa tõesti tahad neid näha?"

„Ma pole kahjuks neid lugenud, aga multifilme olen näinud," tunnistasin talle ilma igasuguse häbita. 

„Sa teed nalja, eks?" küsis ta, nägu naerune.

„Ei tee," vastasin talle teetassi varjust. 

Calvin läks silmnähtavalt elevile. „Kas sul on ülehomme aega?"

„Teisipäev ei ole väga hea päev selleks, kuna mu sõber naaseb Iirimaalt, aga ehk nädalavahetusel? Ma olen reedeni tööga hõivatud."

Ta viis käsi rõõmsalt kokku ja ütles: „Ma haaran sellest kinni!"

„Hästi," sõnasin noogutuse saatel, vaadates teda innukalt söömas ainukest kaneelisaiakest, mis taldrikule jäi. Ta suunurgad oli kaneeliga koos, aga teda ei paistnud see liigutavat. Või ta ei teadnud seda. Mind pani see igal juhul muigama. 

Ta oli tõepoolest mind üllatanud ja kuigi laskudes steriotüüpidesse, ei sobinud omavahel kokku klassikaline muusika, Karupoeg Puhh, remonditööd ja tšikkel, siis oli ju teada, et enamus inimesed ei mahu oma töö- ja hobide kõrvalt nendesse raamidesse, mida me oleme harjunud nägema. Et klassikalist muusikat kuulavad ainult üdini haritud ja tšikliga sõidavad lärmakad ja räpased inimesed ning et lugeda täisealisena lastekirjandust on viimane tabu. Ometi oli Calvin just vastupidine – ta ei olnud tead mis haritud, kuid ta teadis, mida tahtis ja millest rääkis ja tšikkel oli ta sõiduvahend ning armastus väärt lastekirjanduse vastu oli miski, mis muutis ta mulle armsamaks. Selline tõdemus pani ka mu mõistma, et tervenemisele ei olnud enam niivõrd pikk maa ja et end vabaks lasta ja lennata ei olnud samuti nii hirmus kui mulle alati näis. Ma küll ei lennanud veel, kuid ma olin oma tiivad välja sirutanud ja see oli hea algus.

Poolteist tundi hiljem olin ma kodus ja einetasin oma korterikaaslasega, sonkides mõttesse vajunult kahvliga oma spagetitaldrikus, kuni märkasin Clare'i käsi mu silme ees ringiratast käimas ja kuulsin teda mu nime kordamas.

„Anne!" hüüdis ta ikka ja jälle, endal suu spagette täis. „Kosmos kutsub maad!"

„Ma olen siin," sõnasin, jättes spagetid sinnapaika.

„Kas sulle ei maitse enam mu tehtud toit?" uuris sõbranna.

„Ei, asi pole selles," vabandasin end välja. „Ma sõin kohvikus päris mitu saiakest ja pärm on teada-tuntult asi, mis täidab tundideks kõhtu."

„Teadagi," vangutas Claire pead, süües oma portsu edasi.

Tõusin püsti, kavatsusega magamistuppa minna. „Ma lähen varakult magama. Homme lobiseme."

„Hästi, mine puhka," vastas ta.

Jäin poolel teel köögist väljudes seisma. „A ja Marc naaseb teisipäeval!"

Claire noogutas ja hakkas nõusid pesema. Olles oma tuppa jõudnud ja pidžaamasse riietunud, võtsin riiulist uue raamatu ette ja hakkasin seda pärast hambapesu hoolega lugema. Õige pea mõistsin, et valitud raamatutegelaste elu oli sootuks huvitavam kui minu enda oma, mis kippus olema paratamatu asi, mida mul tuli kas muuta või sellega leppida. Niipalju mul jõudu ei olnud, et seda otsust täna langetada, mistõttu jätsin selle homse varna.

_____________________________

A/N: Kui vaid ma ise oleks niivõrd arukas ja leidlik nagu Annie on. Eks elu õpetabki meid kõiki omal moel ja omal ajal. Loodan, et teie kõigi suvi on senini tore ja seiklusterohke olnud. Näeme uues peatükis!