Kallis Calvin

10. Varjatud anded & kiiksud

„Sa tahad seda saladuses hoida?" küsis ta, segades lusikaga oma kohvi.

Nihelesin toolil ja panin telefoni käest. „Jah, sest kui see oleks tema teha, siis ma abielluksin homne päev mingi täiesti suvalise kutiga Londoni tänavatel."

„Ma ei usu seda," vangutas ta pead. „Ta tahab, et sa oleksid õnnelik."

„Ma olen sinna teel, aga mul ei ole vaja, et mind tagant sunnitakse," selgitasin talle, avades uuesti telefon, et sõbrannale vastus kirjutada.

Ma olen Daunt'i raamatupoe kõrval pagarikoja kohvikus. Maiustan natuke ja tulen hiljemalt kella viieks koju. Spagetid kõlavad hästi.

Tõstsin silmad telefonilt ära ja nägin, et Calvin vaatas mind tõsise pilguga.

„Miks sa tahad meie suhtlust varjata?" küsis ta, olles oma kohvitassi peaaegu tühjaks joonud, kui ettekandja meile meie saiakesed lauda tõi. Tänasime teda otsekui ühest suust ja ma haarasin taldrikult kohe ühe õunasaiakese. 

„Ma ei taha seda varjata," vaidlesin talle vastu. „Ma eelistaks vaid, et me ei paneks seda suure kella külge."

„Sa ise teedki seda praegu," naeris ta.

Pagan küll!

„Usu mind, sa ei tahaks, et Heidi sellest kuuleks ja nii minul kui ka sinul silmad peast kratsiks, aga eelkõige minul," rääkisin talle, lõpetades õunasaiakesega ja asudes juba kaneeli oma kallale.

„Ma enda arust ütlesin sulle eile, et sa ei pea mitte kellelegi aru andma, et mida sa teed, kellega sa teed ja miks sa teed," ütles Calvin, pilgus järjekindlus ja väike naeruvari. „Veel vähem kellelegi, kellel pole mingit õigust oma nina sinu asjadesse toppida."

Köhatasin, pühkides näpud talvrätikuga kleepuvast õunaglasuurist ja magusast kaneelist puhtaks. „Sa ei tunne Heidi'it," õigustasin, tundes selle juures end veidi tobedalt, kuna see asi ei nõudnud suuremat sorti vaidlust, ometigi ma vaidlesin temaga. „Sa ei tunne naisi."

Calvin raputas pead ja haaras mult käest. „Ma tean ainult seda, et sa ei peaks hoidma end ketis ja luku taga kellegi või millegi pärast, mis juhtus kaua aega tagasi, kuna see sööb sind elujanust tühjaks ja me mõlemad teame, et see ei tee head nii sulle endale kui ka kõigile neile, kellest sa hoolid ja kelle arvamust sa hindad."

Pagana pihta küll!

Tõmbasin oma käe tema poest lahti ja jõin teetassist suurema lonksu, neelates selle ühekorraga alla, vaadates samal ajal aknast välja. „Me ei pea seda siin arutama."

„Kus siis?" küsis ta, hääles ikka sama naeruvari.

Istusime mõni minut vaikuses ja mu silmad kinnitusid suure rahvahulgale ülekäigurajal, millele mul hea vaade oli. Mõnel oli kohe nii kiire, et trügis teistest mööda sellisel kiirusel, et nad kas kaotasid kõndides tasakaalu või kukkusid koguni keset teed pikali. Mõnikord pani mind selliste inimeste isekus imestama, et millises robotlikus maailmas me elame, kuid see ei olnud päris nii must ja valge ning ma ei tahtnud sellel teemal mitte kellegagi peatuda, veel vähem Calviniga, kes suutis mu jutu peaaegu alati ümber lükata.

Neelatasin ja viisin pilgu tänavasuminast oma raamatutele, millel olid suured hinnasildid peal, tundes endal noormehe tulist pilku.

„Anne?"

„Jah, Calvin?" Tõstsin silmad talle ja neelatasin veelkord, kuna miski oli mul kurgus kinni. Võib-olla enesehaletsuse karvapall. Võib-olla aga hoopistükkis uhkuse oma. Mõlemal juhul oli pilt kristallselge – ma olin õnnelikust olekust õnnetuni vaid minuti kaugusel.