Kallis Calvin

10. Varjatud anded & kiiksud

„Sulle meeldib ajalooline romantika?" küsisin naerusuiselt.

„Ei, aga see on mu ema lemmikraamat," märkis ta, mulle järgnedes.

Olles tervele poele tiiru peale teinud ja jõudnud otsapidi kassa juurde, peatusime mõlemad koomiksite ja mangade riiuli ees ning Calvin jäi seda pikalt uurima.

„Sa oled koomikseid?" uurisin, näol totakas naeratus.

„Jah," vastas ta, uurides DC ja Marveli riiuleid. „Kas sa imestad?"

Haarasin riiulist ühe Õiguse Liiga koomiksi ja lehitsesin seda. ,,Ei, aga ma arvasin, et sa oledki vaid oma remonditööst ja tšiklist huvitatud, mitte koomiksitelugeja."

„Sa ei tea minust nii mõndagi, Anne," naeris Calvin ja võttis riiulist välja kaks Ämblikmehe koomiksit, kavatsusega need ära osta. Maksin oma raamatute eest ja jäin, raamatud käes, teda oodates lastekirjanduse laua ees seisma. Sellel olid mitmeid Lindgreni raamatuid ja kuna mu ema oli tema kirjatöö tulihingeline fänn ja naisel oli sünnipäev tulemas, haarasin laualt uue Hulkur Rasmuse trüki ja ostsin ka selle ära.

„Sa ei vastanud mu küsimusele," panin talle enne, astudes poest välja suunaga kohviku poole. „On sul mõni lemmikautor?"

Calvin avas mulle kohvikuukse, kui oli koomiksitelt pilgu tõstnud ja naeratas mulle. „Sa pead lubama, et sa ei hakka naerma."

„Miks ma peaksin naerma?" küsisin vastu, olles üllatunud. Ta ei paistnud olevat selline noormees, kes hoolib kellegi arvamusest, kuid näis, et ma ei saanud rohkem eksida.

„Sest mu lemmikautor on Alan Alexander Milne," ütles ta lihtsalt. 

„Karupoeg Puhh'i raamatute autor?" küsisin, hoides naeratust huulte vahel kinni.

„Just seesama," ütles ta, istudes minuga koos aknaääresse lauda, milles paremale jäi pikk raamaturiiul, millel oli palju välismaist kirjandust ja millele ma kiire pilgu heites leidsin kolmandat riiulilt Pipi Pikksuki vene keelse tõlke.

„Mul on neid terve kollektsioon," märkis ta.

„Armas," sõnasin, võttes mantel seljast ja pannes ostetud raamatud aknalauale.

„Armas?" heitis noormees mulle küsiva pilgu. „Oled sa midagi seksikamat näinud või kuulnud?"

„Seksikamat?" küsisin summutatud naerupurske vahel.

„Enamus mehi maailmas kuulab rokki või metall'it, aga mina hindan Mozartit ja loen Karupoeg Puhh'i – see on väärt leid!" ütles ta, naerdes minuga kaasa. 

„Otse loomulikult!" kinnitasin talle, nüüd juba tema üle naerdes.

„Mida sa tahaksid?" küsis ta, osutades koogi- ja saiakesteleti poole. Palusin tal endale tassi jasmine'i teed ja ühe õuna- ja kaneelisaiakese tuua ja avasin see aeg telefonist Clare'i sõnumi.

Kuhu sa kadunud oled?

Ma teen õhtusöögiks spagette.

C.

Calvin naases mu teega ja endale oli ta koorega kohvi võtnud. Need lauale asetades, vaatas ta mind uudishimuliku pilguga. „Kas kõik on korras?"

„Muidugi!" vastasin kiiresti, lugedes uuesti Clare'i sõnumit. Ma ei teadnud, mida talle vastata, kuna iga variant tundus halb, seega ainus väljapääs oli valetada.

Calvini naeratas mulle. „Clare kimbutab?"

„Ei! Miks sa seda arvad?" oli mu vastus seekord veel kiirem. Meil oli senini koos tore olnud ja ma ei tahtnud sellest suuremat numbrit teha kui Claire ise teeks, seega otsustasin ma vaikida ja kavatsesin seda ka temalt paluda. „Kuid tegelikult..." alustasin, võttes teest väikse lonksu. „Ma oleksin väga tänulik, kui sa ei räägiks talle tänasest."