OOTA SEKUND[FF JIMIN]~@K-L123||Merxym

~《40》~

~Bambi pov

"Bambi, kuula mind. See ei ole teie lõpp. Ta tuleb su juurde veel tagasi. Ma tean teda, ta peab lihtsalt maha rahunema." lohutas Jin

"Kust sa tead seda et tuleb? Tal on nii lihtne endale lihtsalt uus tüdruk hankida ju" nuttsin ma edasi

"Kuula, see poiss pole 7 aastat ühelegi naisele ligi tikkunud. Ainus mida ta teinud on, on flirtinud fännidega, u know, et me tohkem inimesi juurde saaks. Ma räägin temaga homme sellest et ta sai valesti aru." Seletas Jin vaikselt

Ma noogutasin talle.

"Ma teen sulle teed. Oota siin" Ütles ta mulle ning kadus kööki.

Ta tuli natukese aja pärast tagasi ning andis mulle sooja tassi kätte. Kui ma joogist paar lonksu olin võttnud rahunesin ma maha ning iseenesest vajusin Jin'i õlale mõtisklema.

Ta telefon värises ning ta võttis kõne vastu.

Kuulda oli ainult"Jaa... ei alguses oli halvasti... jaa kõik on korras praegu... okei kohe saad" ning ta andis mulle oma telefoni et ma saaks sellega rääkida

"Bambi, kuidas sa tunned ennast. Peaks ma ka sinna tulema?" Küsis Taehyung

"Ei pole vaja" ütlesin ma talle vastuseks ning andsin telefoni tagasi sest ma ei tundnud ennast väga rääkimise tujus hetkel. Lisaks kõigele sellele segadusele hakkas mul nüüd pea ka ringi käima. Ma panin siis silmad lihtsalt kinni ja üritasin magama jääda, kuulsin veel Jin'i telefoniga rääkimas ning jäin siis magama.

◇◇◇

Äkasin hommikul oma voodis. Võtsin teki pealt ja läksin alla. Jin magas all diivanil.

Huh? Ta ei läinudki eile ära?

Läksin tema juurde ja panin talle pleedi peale. Suundusin kööki ja tegin endale kohvi. Võtsin tassi kätte ja jõin väikseste sõõmudega ning vaatasin aknast kuidas sügiselised lehed langesid. Järsku tuli mul suur tahtmine minna õue nende lehtede sisse. Jõin kohvi lõpuni ja viskasin viimase pilgu Jin'ile ja kirjutasin talle kirja et ta ei muretseks või midagi... panin riidesse ja astusin välja. Sügiseline tuul viskas mu juukseid aga see oli hea. Kõndisin üksi mööda tänavaid ning otsustasin siis hoopis parki minna. Kõndisin parki ja istusin ühele pingile maha ning vaatasin oma telefoni. Jin oli mulle 8 korda helistanud. Valisin oma telefonist kontatkid ja helistasin poisile tagasi.

"Bambi, kus sa oled?" Küsis ta kohe kui vastu võttis

"Pargis, ma ei tee midagi. Ära muretse minu pärast"

"Kui sa niimoodi ära lähed siis ma muretsen sinu pärast. Ma tulen sinujuurde. Ja peale seda pead sa minuga ühte kohta tulema"

Noogutasin endale ja panin kõne kinni ning ootasin teda.

Mõne aja pärast ta tuligi ja ütles et ma temaga kaasa läheksin. Kuulasin teda ja läksin temaga kaasa. Jõudsime koos ühte kohvikusse ja Jin viis mu ühte era ruumi. Seal oli veel Taehyung ja Namjoon.

"Okei, ausalt ka. See on kõige sitem plaan mis te üldse välja siutsite mõelda" üyles Jin lõpuks peale vaikust

"Aga mida muud teha?" Küsis Namjoon meeleheitel

"IDK alustuseks näiteks räägiks... u know, temaga" ütles Jin midagi varjates

"Kellega?" Küsisin ma neilt

"Oota" ütles Taehyung järsku kui keegi talle helistas. Ta võttis vastu, kuulas sealt midagi ja pani ära.

"Ta on siin" ütles ta ning namjoon, Taehyung ja Jin läksid ära. Jättes minu sinna ruumi üksi. Ma ei saanud enam midagi aru... kui just, eiiii, eiiii! Kui nad ta siia veavad on väga halvasti.

Ja kus hundist rääkida siis siin ta ongi...

J-hope ja Suga tõid teda sisse. Alguses poiss mind ei märganud ja kui märkas siis küsis ta:"Miks sa siin oled?"

"Mina?! Miks mina siin olen?! Hea küsimus. Aga äkki sa tead vastust?" Küsisin ma Jiminilt vastu

"Ma ei taha sulle enam otsagi vaadata... cheater.." ütles ta ja vaatas kõrvale

"What the hell, Jimin? Sa ei lase mul rääkidagi ja sa lihtsalt lükkad mu eemale. Ära mängi last, kuula mind ära" ütlesin ma talle

"Ei aitäh" ütles ta nina krimpsutades ja proovis ukselinki et ära saada. Ta lükkas selle alla aga uks ei avanenud. Ta tormas siis teise ukse juurde, kust mina sisse tulin. Ja ka see oli lukus. Ta lükkas pea taha ning tõmbas sõrmedega läbi oma juuste.

"Tra need väiksed .... panid meid lukutaha" ütles Jimin

"Okei... well, kuna sul muud valikut ei ole siis pead sa mu ära kuulama"

"Ma ei taha su suust midagi kuulda. Kui sa sellega Carliga seda tegid.."

"Siin ei ole paljust rääkida tegelikult. Niiet, asi on nii et-" hakkasin ma midagi ütlema aga jimin segas vahele

"Lalalallalaaaa, ma ei kuule sind" naeris ta mulle näkku ja see ajas mu tõsiselt närvi. Poiss oli pannud oma käed kõrvadele ning hoidis neid kõvasti kinni.

"Jimin, lõpe-"

"Lalalal, ikka ei kuule"

"Sa ajad mu nii vihaseks praegu!" Karjusin ma talle

"Ikka ei kuule"

"Jimiiiinn"

"Mis sa ütlesid?" Küsis ta ja see oli mu piir. Läksin ta juurde ja üritasin ta käsi ta kõrvadelt eemale tõmmata. Alguses arvasin ma et see on lihtne aga... ma pean tunnistama, ta on damnnn tugev.

Kui nõuga ei saa, saab jõuga...

Võtsin jope ära ja sellepeale nägin kuidas ta mind juba jälgima hakkas. Võtsin siis ka oma kampsuni ära, mille all oli mul veel särk.

Ma ei kavatsenudki ennast täielikult lahti riietada. Ainult need kaks riideeset, sest sellest piisas..