OOTA SEKUND[FF JIMIN]~@K-L123||Merxym

~《12》~

"Because the dawn
right before the
sun rises is the darkest"

-'Tomorrow'-

"Okei, aga ma vist peaks nüüd pakkima hakkama. Lähed sa praegu ära?"

"Kui sa tahad ma võin kohe ära minna"

"Ei, kiiret ei ole, et sa võid siin istuda. Muide, kas sa PS4 mängid?"

"Mkm" raputas ta pead

"Aga tahad proovida? I mean, kui sa veel ära ei lähe

"Mhm, aga sa pead mind õpetama"

"Okei" panin siis teleka käima ja puldi sisse. Vajutasin kasutaja peale ja andsin talle mängude vahel valida"

"Kas sul seda mängu on mis V'l ja Jungkookil on?"

"Millist sa mõtled, mul on mingi 30 mängu..."

"Mingi Over-"

"Aa, Sa mõtled ilmselt Overwatchi" ja ma panin siis selle peale. Istusin tema juurde, diivanile ja hakkasin õpetama:"Sa ikka nagu juhtida ja liikuda oskad? Ma panen sulle tutoriali käima" ja panin siis talle selle peale ja läksin ise asju pakkima, tõmbasin kohvri voodi alt välja ja läksin oma riiete ruumi. Mis ma kaas peaks võtma, mul on niii palju riideid. Ma ei tea mille vahel valida läksin garderoobi sisse ja hakkasin valima. Valisin mõned asjad välja ja suundusin garderoobist välja, peegli juurde. Tegin ukse lahti ja:"Mother f-" ma oleks pikali kukkunud kui ta mind kinni ei oleks püüdnud. "Mida sa ehmatad" karjusin ma talle

"Ma ei saa hakkama"

"See ongi su põhjus, mul oleks süda praegu seisma jäänud"

"Oota aga kes ma olin? Mother? Misasi?"

"Eikeegi"

"Sa veel maksad selle eest" Ütles ta kavalalt ja hakkas mind taga ajama, niipalju siis riiete valimisest..

"Oota Jimin, ma pean riideid valima, ma ei jõua muidu valmis" naersim ma

"Paar minutit ajast taha jäämist ei tee midagi halba" ja ta ajas mind ikkagi taga, tema ühelpool riidepuud, mina teisel. Viimaks ma pääsesin garderoobist välja aga ta jõudis mulle järgi ja lükkas mu ees ukse kinni. Ja hakkas siis vaikselt minu poole liikuma, endal kaval nägu peas. Ja kui ta niimoodi ilusasti mulle otsa vaatas ei tundnud ma enam midagi. Nagu seal oleksime olnud ainult mina, ja tema. Isegi mitte et me oleksime olnud majas, isegi et seal oli üldse mingi mööbel, aga mind tõi sellest välja see kui ma millegi otsa komistasin ja kukkuma hakkasin, ta üritas mind vist jälle kinni püüda aga seekord tal nii hästi ei läinud. Ta libises ise ka ja nüüd olin ma kukkunud voodile, ja tema minu peale. Meil tekkis tugev silmside:"Bambi.." lausus ta siis vaikselt ja ta tuli mulle ääretult lähedale. Ja nüüd kus mul oli ainult 10cm~ hingamisruumi ja kõik olenes ainult temast.

Kellegi telefon helises. See oli Jimini oma, ta pigistas silmad kinni ning nüüd oli ta sunnitud sellele vastama. Ta tõmbus eemale ja võttis kõne vastu

"Jaa.Kohe tulen. Ma ei ole enam kaua. Jah headaega"

"Mulle tundub et ma peaks ka nüüd asju minema pakkima" ütles ta huuli limpsides ja siis ära minnes. Kuulsin ainult seda kuidas välis uks sulgus. Ja siis tuli mulle meelde. Ma olen mingi pool tundi ajast maas. Hakkasin siis kohe hoolikalt asju pakkima. Lõpetasin kell 22.06 ja viskasin voodisse pikali. Tõusin siis uuesti püsti ja käisin veel pesemas ära ja läksin siis magama.

Hommikul panin endale kiiresti heledad, lõhkised teksad jalga ja suure ning lohvaka kollase-valge triibuliiss pikavarukalise särk selga ka hakkasin nende maja juurde kõndima.

Kui ma nendejuurde läksin vaatasin ma kella ja see oli täpselt 11. Ning ma otsustasin Jiminit otsida. Suundusin siis tema toa poole. Koputasin. Ma ei kuulnud piuksugi. Tegin siis ukse lahti ja:"GODFUQSAKE, JIMIN, JÄLLE?" Aga ei. Las ta siis tunneb mida mina tunnen. Ma ei pannud seekord ust kinni. Vaid ma läksin sisse ja panin ukse kinni. Ta oli just pesust tulnud ja ta oli ainult rätik ümber puusade

Ristasin käed ja küsisin:"Millal sa valmis saad?"

"Mis siis, äkki ma naudin praegu sinu juuresolekut, sa häirid mu keskendumist, sest kui sa siin oled siis ma ei saa riietuda kuna ma ei saa oma silmi sinu pealt ära"

"Okei mulle aitab, ma lähen välja." Ja siis sosistasin vaikselt:"mõni ikka oskab manipuleerida" ning tõmbasin ukse kinni:"Ma kuulsin seda" hüüdis ta mulle veel järgi

"Kaua sa riidesse paned?" Hüüdsin ma talle läbi ukse

"Oota sekund"

"Üks." Laususin ma ning järsku vajus uks lahti ja mina koos sellega.

Jimin hakkas naerma ja vajus kuskile naerukrampidesse ära. Ja siis ütles vaevu läbi naeru:"Sa ikka suudad" ning naeris edasi.