OOTA SEKUND[FF JIMIN]~@K-L123||Merxym

~《9》~

You gave Me the
best of You.
So I'll give You the
best of ME
-Magic Shop-

"Okei, ma ei kiusa sind enam. Ma pole lihtsalt varem nii huvitavat nime kuulnud"

"Sa oled reaalselt esimene inimene, kes ei ole selle peale naernud, isegi kui ma olen neile öelnud et ärgu naergu"

"Ma ei usu et nad seda sinu kiusamiseks teevad, nad naeravad ilmselt sellepärast et see kõlab lihtsalt nii nunnult" ütles ta naerusuul

"Ja miks sina siis ei naernud"

"Sest nagu sa ütlesid, sa ei teadnud siiani miks inimesed naersid, niisiis ma ei naernud. Aga edaspidi tea seda." Ütles Carl

"Jätan meelde"
Siis aga poiss seisatas ja võttis mu käsivarrest kinni ja peatas mind:"Ma arvan et see on sinu kodu"

"Ohh, on küll jah. Tahad sisse tulla korra?" Küsisin Carl'i käest ja ta noogutas

"Sul on ilus kodu" ütles ta kohe kui sisse astus

"Aitäh, tahad äkki mingit teed või kohvi?"pakkusin ma

"Ma võtaks teed" tegin siis teed valmis ja istusime mõlemad diivanile. Jõime siis oma teed.
"Ja miks sa siis siia otsustasid tulla?"

"Ma ei tea, kodumaal hakkas igav, ja korea tundus hästi hea koht, ja nüüd mul siin ühed üpris head sõbrad ka siin." Rääkisin ma ning mulle tuli sõnum, tegin telo lahti ja vaatasi,

Jimin:Kas jõudsid turvaliselt
koju?

Jaa, kõik korras juba:Me

Jimin:Mida sa mõtled sõna all 'nüüd'?

Ei kõik korras päriselt ka:Me

Jimin:Aitab sellest, ma helistan sulle.

Ja sealt ta juba helistasgi. Ma ei tahtnud seda väga vastu võtta aga ma pidin seda tegema..

"Kes see on?" Küsis Carl, kui ta märkas et mu telefon helises.

"See on mu üks sõber" ütlesin ma talle

"Miks sa vastu ei võta?"

"Pikk jutt aga ma ei taha talle lihtsalt sellest ära eksimisest rääkida" ütlesin ma Carlile

"Võta ikka vastu, ta muretseb ju, kui ta ei muretseks, siis ta ilmselt ei helistaks." Vaatasin teda vildakalt, kust ta seda tunnete värki nii palju teab:"Sa mingi töötad inimestega või?"

"Teine töökoht, kus ma poole kohaga olen"

"Mhm..." noogutasin ma ebakindlalt

"Aga ma vist peaks nüüd minema hakkama" läksin teda siis ära saatma, hoidsin ust kuni ta jalanõusi jalga pani. Tuli siis minujuurde ja kui ma talle ukse avasin jäi ta siis korra seisma ja ütles mulle kärva sosinal:"Ära unusta oma sõbrale tagasi helistada" ja enne kui ta ära jõudis minna andis ta mille ühe kaardi, seal oli ta nimi ja telefoni number. Carl Auss... nohjah.

Läksin siis tagasi diivanile, panin teleka tööle ja helistasin Jiminile tagasi. Kuigi ma teadsin et ma pean talle ära rääkima.

"Hei, miks sa vastu ei võtnud?"

"Ma ei kuulnud, sorry"

"Mis sul juhtus?" Küsis Jimin

"Midagi erilist"

"Miks sa ei või lihtsat välja rääkida?" Mangus ta

"Sest see on nii nõme asi mis juhtus..."

"No räägi siis."

"Ma tulen homme niikuinii ju teiejuurde, siis räägin."

"Mhm, aga tsau siis, näeme homme."

"Näeme"

~Järgmine päev

Panin ennast valmis ja hakkasin kõndima. Täna õnneks ei jälitanud mind keegi. Jõudsin siis kohale. Taehyung tuli mulle vastu:"Hey Bambi, ma annan sulle ka siis selle kava. Ma kirjutasin mõned asjad sulle üles." Ütles taehyung ning ulatas mulle ühe paberi kus olid lennuaeg ja muu kirjas. Panin selle lehe endale kotti, tänasin poissi ning läksin siis teiste juurde ja otsisin Jimin'it. Ja lõpuks leidsin ka, ta oli seljaga minu poole. Läksin teda ehmatama, või midagi...

Jooksin vaikselt ta juurde ja panin käed ta õlale ja hüppasin:"heii"

"Ohh, heii sullegi" ja ta kallistas mind. "Kas sul on täna jälle trenn?" Küsisin ma

"Meil eraldi ei ole aga meil on koos üks, aga sa võid pealt vaadata kui tahad. Jaaa... kuna mul on aega siis räägi mulle mis sul eile oli."

"Kas ma pean?" Küsisin ma vinguva häälega

"Jah, see on käsk" ja seda öelnud hakkasime mõlemad naerma

"Okei... nagu, ühed mehed jälitasid mind eile ja siis ma pöörasin koguaeg teelt aina kõrvale ja siis ma nagu eksisin ära, või nii"kokutasin ma siis midagi kokku, ja ma ei ole kindel kas ta midagi üldse aru sai

"Miks sa mulle ei helistanud või midgi? Mõtle kui nad oleks sulle midagi teinud?" Ütles jimin suurte silmadega.

"Ma ei tahtnud sulle helistada, sest see oli esimene kord, kui ma läksi üksi koju ja ma olen ikka nii äpu. Ja sa oleks arvanud et ma olen mingi saamatu..."

"Ei, ma ei arvaks midagi sellist sinust kunagi! Sa oled liiga hea mingi äpu jaoks. Aga kuidas sa siis üldse koju said?"

"Ma küsisin ühest poest abi, et kus ma olen. Seal üks mees kuulis seda pealt ja siis aitas mu koju, sest ta elas ise seal samas."

"Mhmh..."ütles ta just mitte nii vaimustunult

"Mis on selles?"

"Midagi, vana see mees siis on?" Küsis ta ning selles toonis oli midagi kahtlustavat

"Ma ei tea, ka midagi 20 äkki"ja ta noogutas jälle pead.

"Ja see mees viis su koju?"

"Mhm. Või noh, ta juhatas mu koju" Ütlesin ma noogutades. Jimin mõtles siis natukene ja kallutas alla minu silmapiirile.

"Luba mulle ühte asja..." ütles ta oma käed mulle õlgadele pannes