OOTA SEKUND[FF JIMIN]~@K-L123||Merxym

~《11》~

Ma vajusin mööda seina aina alla. Ta tuli uksest välja:"Noh, mis sa siin nurgas istud? Tõuse püsti, mina olen see kes siin kannatama peaks"Naeris Jimin

"Aga sa ei kannata ju ilmselgelt"

"Nohjah, ma olen sellise tähelepanuga harjunud, ja kui sa vaid teaks kui paljud armyd on mu nägu editinud mingi suvaka kuti oma peale?"

"Mida? See on absurd" ütlesin ma ja hakkasin naerma

"Hahaa, gotcha, ma sain su naerma, niiet kui sa tahad siis me võime selle vahejuhtumi ära unustada"

"Ma ei suudaks seda iialgi unutada"kinnitasin ma

"Niiet sa siis nautisid" küsis ta siis

"Fuhh, me oleme lihtsalt sõbrad."

"Mhmm..."noogutas ta:"aga kui sa tahad vaadata siis tule kaasa" ja ta pakkus mulle oma kätt.

Ma olin juba ära jõudnud unustada, et ma pidin nende trenni vaatama minema.

Võtsin ta käe siiski vastu. Ja läksime koos sinna harjutamis ruumi.

Ja kui keegi arvab et see pealt vaatamine ei ole lõbus siis ta eksib rängalt. Sest tegelikult seal saab vahepeal ka naerda, aga enamus ajast nad kõik siiski suht tõsised. Aga neid juba vaadata, kui nad nii häid liigutusi teevad, läheb juba igavus üle. See aeg mis nad seal veetsid oli tegelikult ikka päris pikk, aga neid pealt vaadates läks see kuidagi nii kiirelt. Kell oli juba 5 saanud, kui nad lõpetasid.

"Kas see oli norm?" Päris Jimin kohe kui minujuurde jõudis

"Ja sa veel küsid?.. ma lihtsalt niisama vaatasin seda originaalset dance practice videot ning see oli nagu sama hea ja võibolla isegi veel parem"

"Arvad?"küsis ta imestunult

"Mhm, aga ma vist peaks hakkama minema, ja asju pakkima." Ütlesin ma Jiminile

"Mhm, aga seekord tulen mina kaasa, ma tahan värsket õhku ka niikuinii hingata"noogutasin, ütlesin kõigile oma tsaud ära aga ühte inimest ma ei leidnud. Yoongi oli kadunud. Läksin siis tema tuppa, koputasin ja tegin ukse lahti. Tal olid kõrvaklapid peas, ja ta kuulas vist midagi, aga kuna ma sisse olin tulnud võttis ta need peast ja keeras tooliga ümber:"On midagi vaja?"

"Ma tulin sulle tsau ütlema, homme näeme"

Ta pööras siis sõnagi lausumatta ümber ja pani kõrvaklapid pähe. Okei, ta ongi selline, aga ma ei tea miks aga jäin kuulama. Mis mul viga on hahaa? Aga ma kuulsin kuidas ta naerust turtsus. Ta ei olegi nii mointless-Suga, kui ta paistab. Läksin siis ukse juurde ja ootasin Jiminit. Ta tuli siis ka ja me hakkasime minema. Kõndisime koos ja nautisime vaikust, õhtud hakkasid juba vaikselt külmaks ka minema. Mul polnud isegi normaalseid taskuid jopel, kuhu ma oleks saanud oma käed panna, sest mu käed hakkasid külmetama. Tõin siis käed suu juurde ja puhusin nendele sooja õhku.

"Kas su kätel in külm või?" Kehitasin õlgu. "Näita siia" ja ta jäi seisma, võttis mu käed ja paninneed enda omade vahele

"awwi, sul on nii nunnudja väiksed käed" ütlesin ma naerdes

"Hei, ära nori!" Turtsatas ta mulle

"Sorry, hahaa"

"Ja pealegi, vaata enda omasi, endal on ju veel väiksemad"

"Eh, mida sa ajad, pealegi. Mul on naise käed ja see on notmaalne." Vaidlesin ma

"Vaata!" Võttis siis minu ja enda käe ja pani need kokku ning võrdles siis.

Mu käsi oli isegi väiksem ja ma olin üllatunud.

"Aga lähme edasi"ütles ta, noogutasin ja hoidsin endiselt tal käest kinni.

Jõudsime kohale ja kuna ma olin läbi külmunud, või noh mitte nii väga aga ikkagi siis tõi ta mulle pleedi. Ja pani selle mulle peale. Ise läks ta kööki ja tegi teed.

Tuli siis teedega tagasi, ja hakkasime jooma ja täiesti suvakatest asjadest rääkima:"Kas sa oled varem siis Osaka's käinud?" Küsisin ma

"Ei, aga siis ongi hea. Et ma ei pea kaks korda käima. Aga sina?"

"Ei"

"Aga kus sa üldse sündinud oled ja kas sul on vendi-õdesi?"

"Okei, mu ajalugu on suht segane, põhimõtteliselt. Ma olen sündinud Eestis, aga kui ma sain kolmeseks kolisime me koreasse. Käisin siis koreas kuni 7 klassini(14) no ma rääkisin kodus ka eesti ja Korea keelt segamini, aga siis enamasti ikka Korea keelt. Aga jah, 8. Klassiks olin ma juba tagasi Eestis.
Ja huvitav oli see et mõlemas, Koreas ja kui ka Eestis oli mu emakeel alati 5 ja noh, inglise keelt oskan ma ka suht hästi aga kui ma sain 17. Sain ma teada, et mu vanemad pole mu päris vanemad.

Tegelikult nad on mulle nagu päris vanemad aga ikkagi, nad olid mulle terve elu valetanud? Ja siis ma tulin Koreasse, õppisin siin edasi ja kui ma olin 19-ja pool avasin ma oma firma, sellega mul läks üpris hästi. Aga kohe kui ma sain siis kolisin ma vanaema juurest välja ja läksin omaette elama. Ja siin ma nüüd olen." Ütlesin naeratades

"Ma ei oodanud midagi sellist aga aitäh et sa rääkisid mulle"

"Aa ja üks väike õde on mul ka või noh, poolõde"

"Kui vana?"

"13"

"Oh ma tahaks teda kunagi näha"

"No sa väid iga kell Eestisse tulla" ütlesin naerdes

"Ma pean harjutama"

"Mhm, kunagi kui sa siis vana oled ja enam ei harjuta siis tuled minuga eestisse" ja ta noogutas

"Aga sul nüüd soojem?"

"Mhmh, aga kuidas sinu perega on?"

"Tavaline, ema, isa, vanem vend"

"Mhm"noogitasin ma