OOTA SEKUND[FF JIMIN]~@K-L123||Merxym

~《8》~

I gave the world-
Just for you.

I changed everything-
Just for you

-'Fake Love'-

"Sa tead et ma ei saa öelda lihtsalt vabandust kui ma seda ei mõtle, niiet kas sa andestaksid mulle millalgi selle aja sees kui me koos oleme?"

"Jah, muidugi"

Ja siis nägin ma vist esimest korda tema säravat naeratust.

"Sa lähed kuhu?"

"Namjooni, Yoongi ja Hoseoki juurde istuma."

"Ma tulen kaasa" ütles ta mulle ning me läksime siis koos sinna elutoa moodi ruumi juurde. Istusime siis koos diivanile, Namjoon kohe küsis ka:"Noh, leppisite ära?"

"Mhm" tuli meie mõlema suust korraga

"Kus Jimin on" küsisin ma Namjoonilt

"Aa ta just oli siin, ma ütlesin et sa oled V toas, ja ta läks sinna. Ta tuleb ilmselt kohe tagasi kui ta teada saab et sind seal pole. Aga sa väid talle teepeale vastu ka minna." Ütles Namjoon. Tõusingi siis kohe püsti ning jätsin kõik teised sinna maha ja läksin Jimini juurde. Ta tuligi mulle teepeale vastu:"ohh, ma otsisin sind" ohkas ta välja.

"Ja sa leidsid mu" naersin ma ning ta noogutas aga jäi siis midagi vaatama:"mis su näoga juhtus?" Ja pani ühe käe mu põsele "see ei ole midagi hullu, Taehyun koperdas mulle otsa ja siis tal ilmselt dressika lukk tõmbas"

"Ta oleks võinud ette vaadata" ütles ta mornilt.

"Aga kuidas sul trenn läks?" Küsisin ma temalt et ta tuju paremaks läheks.

"Hästi, aga kas Jin juba rääkis sulle sellest kontserdist?"

"Mhm, Namjoon ütles et kui ma tahan siis ma saan teiega samas lennukis olla"

"Päriselt? See oleks hea, tahad kõrvuti istuda?" Küsis ta nagu väike laps

"Jaa, aga V peab ka seal läheduses olema, sest ma pean temaga rohkem sõbraks saama." Ütlesin ma naljatades

"Oota te läksite siis selle vahejuhtumi pärast tülli?"

"Suht. Sellepärast me peamegi koos olema, et rääkida ja ta ütles et ta saab mult siis andeks paluda"

"Mis kell on?" Küsis ta siis

Võtsin taskust telo ja vaatasin, holy fuck kell oli juba 8, mvv? "8, ma peaks vist koju hakkama minema?" Ütlesin talle "Ma saadan su siis jälle ära" küsis poiss kulmu kergitades.

"Ei, ma saan seekord ise ka hakkama"

"Kindel?"

"Mhm" noogutasin ma

"Näeme homme?"

"Ma vist homme jätan vahele. Olen kodus ja kutsun ühe sõbra külla"

"Okei, jah muidugi. Arusaadav."

"Miks sa nii kurb tundud? Tahad mind homme ka siia?" Poisi nägu läks kohe läikima. Ja ta noogutas.

"Okei, ma siis vaatan homme. Mis ma täpselt teen" Namjoon oli jooksuga meie juurde tulnud.
"Bambi, tule homme, siis me saame lennuki asjast rääkida

"Okei, midaiganes, siia tulekust ma nüüd homme küll ei pääse." Seda kuulnud tuli Jimin'ile kohe naeratus näole. "Noh, ja mis sa siin õitsed? Ole õnnelik" ja andsin talle väikse müksu

"Nüüd sul pole pääsu tulemisest..." naeratas ta kavalalt. Aga ma hakkasin siis minema. Läksin uksest välja, olin natukene kõndinud ja otsustasin et võtan teepealt ühe tee või midagi. Läksin siis ühte uude kohta, see oli seal ainuke norm koht. Tellisin oma tee kaasa. Sain selle siis kätte ja hakkasin kõndima.

Vaatasin niisama taha, ja seal oli kaks meest. Minust ilmselt ikkagi vanemad. Läksin siis kõrvalteele kus väga palju rahvast ei liigu. Sisetunne ütles et ma vaataks veel taha.
Seal olid need samad kaks meest. Pöörasin veel ühele teele et neid maha raputada või siis teada saada kas nad üldse jällitavad mind. Aga endiselt nad kõndisid mul järgi. Pöörasin veel kõrvale, et neid uuesti maha raputada ning kiirendasin sammu. Nad olid ikka mul järgi.

Pöörasin seekord vasakule, siis uuesti vasakule, paremale ja veel vasakule. Viimase pöördega neid enam ei olnud. Vaatasin veel ühe nurga tagant, nad pöörasid paremale.

Vaatasin siis enda ümber ringi. Kuhu ma tulnud olin? Mis mul viga on... ma olin nii kiiresti ära jooksnud ja mitte tähele pannid, kuhu ma üldse läksin. Kõndisin ringi ja hakkasin uurima, mitte midahi ei olnud tuttav, mitte kui midagi. Enamvähem kõik poed, mis seal kohas üldse olid, olid kinni. Aga ma ei andnud alla. Ma ei taha Jimin'it ja segada, sest see oli see esimene kord, kus ma olin endas kindel ja ma oõrusin selle haledalt läbi.

Kõndisin veel edasi ja otsisin poode. Leidsin siis ühe juhusliku lahtisr, hüppasin sinna sisse ja küsisin et kus ma olen. Öeldigi asukoht, aga mis ma edasi oleks pidanud tegema? Läksin poest välja. Ma ei saanud sealt nüüd küll kuidagi abi...

Öeldigi asukoht, aga mis ma siis edasi oleks pidanud tegema? Läksi poest abitu tundega välja. Istusin siis seal olevale üksikule pingile maha. Mõtlesin siis mida edasi teha, ma ei tahtnud ka kohe Jiminile helistada. Keegi puudutas mind korraks õlalt, pöörasin ümber, seal oli üks poiss, minuvanune, pikk.

"Hei, kus sa minna tahad, ma kuulsin et sa ei teadnud kus sa oled?" Küsis poiss mimult

"Mhm, ma tahaks koju minna aga ma ei tea kuidas"

"Kus sa elad ma olen siin pikalt elanud" küsis ta ning ma ütlesin talle siis oma aadressi

"Aa, tule kaasa, ma elan sulle tegelikult üpris lähedal, ma elan kaks korterit edasi"

"Oh, päriselt?" Ja mu silmad läksid juba särama

"Tule" tõusin siis püsti

"Muide, minu nimi on Carl"

"See küll väga korea moodi ei kõla"

"Mhm, ma olen muidu ameerikast, aga mind võlus korea kui ma siia esimest korda juba reisisin. Mu vanaema elab ka siin."

"How cutee" ütlesin ma siis naerdes

"Mis sinu nimi siis üldse on?

"Ära naera!, Bambi"

"Päriselt?" Küsis ta ning ma nägin juba kuidas ta muigas

"Mhm, ära naera"

"Ma polegi naernud, veel..." ütles ta ning me hakkasime kõndima.