Kallis Calvin

7. Elumuutvad otsused & naer pisarateni

Ta on nii ennast täis ikka, mõtlesin, jõudes ülekäiguraja juurde, kuuldes selja taga kiireid jooksusamme, arvates, et see on tema. Keerasin end ümber, valmis teda kuradile saatma, kuid seisin vastakuti hoopis kohviku baristaga, kes mulle mu koti ulatas. Calvin istus kohvikus ja vaatas meile järgi, samal ajal telefoniga rääkides. 

Tänasid baristat ja lippasin kott õlal üle tee takso peale, et tööle naasta. Loomulikult jäi takso üsna pea ummikusse, seistes mitmete autode järel Tower'i silla taga, mistõttu oli mul aega Clare'i sõnumeid lugeda.

Kas sa tahaks, et ma ei kutsuks täna sõpru(ja Calvinit) meile mänguõhtule?

Miks see järku nii oluline on? küsisin vastu.

Ma mõtlen eelkõige sinu heaolule.

Ma ei vihka su sõpru ega ka Calvinit, vastasin koos kibeda nutuklimbiga, mis mu kurgus juba minut aega oli olnud. Olin nördinud, kui nõrk ma olin ja kuidas kõik vaid sekundiga ümber kukkus.

Anne... Calvin ei taha sulle haiget teha, ma usun, et sa tead seda...

Matt ei tahtnud surra ka... kuid ometigi suri...

Me jätame siis mängud ära?

Tõstsin hetkeks pilgu telefonilt ja ohkasin.

Ei ole vaja, ma saan hakkama.

Naastes viimaks moemajja, proovisin end töösse uputada, et mitte murduda ja tööpäeva lõpus käisin poest läbi, ostes banaane. Tahtsin banaanileiba teha, isegi kui see tähendas, et pidin selleks oma uneaja varastama. Kell oli täpipealt kakskend üks saanud, kui ma korterisse sisse astusin, kuuldes juba esikust Clare'I naerukilkeid, klaaside kokkulöömise klirinat ja mängutäringute viskeid.

,,Anne, me jätsime sulle tikuvõileibu kööki, kui tahad!" hüüdis mu korterikaaslane mulle kööki järgi.

Asetasin banaanid baariletile ja pesin seejärel käed, otsides kappidest leibavormi ja möödunõusid ning kaussi. Leides need, hakkasin leiba tegema, unustasin end selle tegevuse juurde täiesti ära, ümisedes vaikset lauluviit.

Olles valmis leib ahju lükkama, ilmus Calvin – tobe naeratusevari näol - kööki, mõlemas käes tühjad joogiklaasid. ,,Ma ei tahaks sind kuidagi segada, aga-"

,,Sa võid need kraanikaussi jätta," vastasin talle, laskmata tal lõpetada. Ta tegi seda ja jäi selle kõrvale käed rinnal seisma, mind ja mu tegevust jälgides.

Otsustasin ülejäänud banaaniviile leiva peale panna ja üritasin mitte tema kohalolekust numbrit teha, kuna olime siiski täiskasvanud. Ta avas mulle ahju ja ma panin leiba sinna, keerates vastava kraadi, pannes ka taimer tööle.

Naasesin baarileti juurde ja hakkasin oma tehtud korralagedust koristama.

,,Anne...?" kõnetas Calvin mind.

Clare seisis järsku köögiuksel, meid mõlemaid jälgides.

,,Kas sa tahad vabandada?" küsisin talt, nägu emotsioonitu.

,,Jah..." ütles ta vargsi. ,,Minust oli kohatu tookord Matti mainida, seega anna see mulle andeks."

,,Hästi," vastasin talle, pühkides samal ajal baariletti puhtaks. ,,Sa ei ole enam mu halvas nimekirjas, kui see sul kuidagi meeleolu paremaks teeb."

,,Olin ma siis enne seal?" küsis ta. 

,,Võib-olla," ütlesin, kõndides viimane ülejäänud banaan näpus elutuppa ja panin televiisori tööle, jäädes uudistesaadet vaatama.

,,Sa võiksid veidi leebem olla," torkis Clare mind diivani tagant. ,,Ta ei pannud seda videot üles, ei ole sulle haiget teinud ega ära surnud."

,,Clare," pressisin läbi hammaste. ,,Ma olingi leebe."

Sõbranna tegi mulle silmi ja läks kööki tagasi, jäädes noormehega midagi rääkida, viimase silmad ikka ainiti mind jälgimas. Viisin pilgu saatele tagasi ja keerasin end diivanile kerra, vaadates korraks kella, et mitte ahjus olevat leiba ära unustada.

Saatest tuli uudis ühest liiklusõnnetust jalgratturi ja veoki vahel ja ma oleksin justkui jalaga kõhtu saanud. Korraga tundsin, et olen astunud ühe sammu edasi ja siis kaks tagasi, mistõttu vahetasin koheselt kanalit ja sattusin Tuvikeste peale, naerdes esimese kahekümne viie minuti jooksul nii valjusti ja südamest, et viskasin puldi toa teise otsa.

Minnes sellele järgi ja tõstes diivanilaua alla kukkunud diivanipadi ka diivanile tagasi, nägin Calvinit köögis muigamas, justkui oleks minu käitumine olnud midagi väga uskumatut.

,,Mis on?" küsisin noormehelt.

,,Ma ei suuda uskuda, et ükski minusugune kutt sind endale pole krabanud." sõnas ta, hääl kahe ja pilk mulle kinnitunud.

Ta tegi jälle seda ma-ei-ürita-mitte-midagi-aga-üritan-olla-sulle-meele-järgi asja ja tõttöelda ajas see mind öökima, kuna oli nii läbinägelik ja totter, eriti kuna sügaval sisimas ma ootasin temast midagi enamat.

Panin padja selja taha ja köhatasin, vastates: ,,Ma ehmatasin nad kõik oma leinaga minema, nagu ma põleks."

Minutiks võttis maad vaikus ja see ei olnud küll ebamugav, kuid pani mind veidi kahetsema, et olin olnud aus ega ilustanud midagi. Nii oligi. Leil oli mu kaitsekilp, mis hävitas eelkõige mind ennast.

,,Mina küll kõrvetada ei ole saanud ja ma ei plaani kuskile joosta."

,,Oota veidi." vastasin, klõpsutades kanaleid edasi.

,,Oota mida?" küsis Calvin vastu, hääl endiselt sama kahe.

,,Kuni sul on selleks parem põhjus."

Jäin Animal Planet'i juures pidama ja panin selle hääletu peale, tormates leiba ahjust välja võtma, kuna taimer hakkas tirisema. Avades ahi vaatas sealt mulle kuldpruun leib vastu, mis oli ilusti kerkinud ja lõhnas imeliselt, täites sellega terve ruumi. Tõstsin selle ahjust välja lõikelaule ja imetlesin sekundiks oma meistriteost. Retsept polnud loomulikult minu oma, vaid mu kalli ema, mis tegi selle veel erilisemaks.

Panin leivale käteräti peale ja jätsin selle tunniks või paariks jahtuma, jäädes loomasaadet vaatama. Selle aja jooksul lahkus Calvin ja ülejäänud seltskond ja Claire hakkas nõusid pesema, olles vait nagu sukk.

,,Kas kõik on korras?" tundsin huvi, lähenedes sõbrannale.

,,Kas Calvin kutsus sind välja?"

Seda ma ei oodanud.

,,Jah ja ma ei võtnud vedu."

Claire vaikis.

Enmasti ei tõotanud see head, end antud olukorras ma ei tahtnudki ta mõtteid kuulda, teades neid juba ette. Ta küll tahtis, et ma oleks õnnelik, kuid mu õnn ei olnud uus suhe ja ma pidin seda kõigile puust punaseks tegema, eriti talle.

________________________________________

A/N: Oeh, oli pikk paus, kuid loodan, et andestate selle mulle!? Olen hetkel sõiduvees ja loodan järjest postitada, järgmiseks tulebki ÄME uue peatükk, seega hoidke silmad lahti! :) 

Olge siis tublid!

Näeme teiselpool piiri,

M.