Kallis Calvin

4. Surmahirm & kojuminek

,,Londonis mõtled?" küsisin vastu.

Calvin noogutas ja jõi oma tassi veinist tühjaks.

,,Ma ei tea." sosistasin silmad märjad. ,,Kuid ma usun, et kogu see välk tõi mu siia vaid ühel põhjusel - et sa mulle otsa sõidaks ja minuga praegu veini jooks, asetades üksteise suuremad saladused ja südamed lauale nagu mänguasjad."

,,Võimalik." naeris ta ja ma oleksin tahtnud talle virutada. Ta hääl oli kare, mistõttu kõlas tema naer nagu kuradil endal. Olin vist liiga palju raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Minu fantaasia piirduski paljuski nendest.

,,Nii et sa pole enam vihane?" küsis Calvin äkki.

,,Ma pole seda kunagi olnudki," naeris talle näkku, asetades tass diivanilauale, tõustes samal ajal ka püsti. Lootsin, et see on piisav märk, et on aeg laiali minna, olenemata sellest palju kell oli ja mis homme ees seisis. Ma olin murdumas.

,,Ah ole nüüd! Ma arvasin, et sa tuled mulle kallale. Su silmad reetsid sind." ütles ta ja vaatas telefonist kella. Järgmine remont seisab vist ees... mõtlesin sel hetkel naiivselt. Lootust oli. Lõppude lõpuks polnud ta mingi mängur ega krimnaal, vaid remondimees. Mis kõlas sama hästi nagu see, et mu tädi oli abielus elukutselise meremehega.

,,Ja mida nad praegu ütlevad?" küsisin, hääl kõrge.

,,Praegu peidavad nad endast hirmu ja meelehärmi järgneva ees." lausus Calvin, tõustes samuti püsti. Ta oli pikk ja vaatas mulle ülevalt alla. Ma tundsin klompi kurgus ja ei teinud mida kosta. Tal oli õigus. Ma olin hirmul ja ärevil sellest, mis edasi saab. Et kas tuleb järgmist veinipudelit koos temaga tühjaks juua või me kõnnime oma teed. Minu hirmul pool valiks teise, sest ta armastas pimedust. Ärevil aga hoopis esimese, sest ta igatses valgust. Valik oli rohkem kui lihtsalt raske ja tõotas lõppeda veriselt.

,,Kas tõesti?" mängisin imestunut. Ma värisesin üleni ja hoidsin tagasi põgenemissoovi. Tahtsin oma välguga rääkida. Tahtsin Mattiga rääkida. Ainult tema teadis, mis selles olukorras teha tuleks: põgeneda või mitte? Pimedus või mitte? Elu või mitte? Armumine või mitte? Järgmine veiniõhtu või mitte?

,,Mida sa kardad? Ma ei tee sulle haiget." kuulsin teda ütlemas ja mu suu vajus lahti. 

Kogudes end hetke, vastasin, ,,Sina ei teegi. Surm teeb."

,,Olgu kuidas on, mina hakkan nüüd minema," sõnas ta pärast seda kui oli mu sõnu pikalt seedinud. Ta ei paistnud rabatud olevat, mis pani mu esklikult arvama, et tal on sellega kogemusi - neiudega, kes kardavad leiata.

,,Parem oleks vist, jah," ütlesin silmad maas ja astusin esiku suunas, jalad risti all. Talle viimaks uks avades ja end ringi pöörates, takerdusin paigale, sest ta vaatas mind põleva pilguga. Ja selle taga oli midagi enamat kui lihtsalt uudishimu.

,,Oli... tore. Ärme... korda seda." kogelesin, käed rinnale pannes.

,,Sa oled midagi muud, Annie," lausus ta, käsi kuklal, seda justkui sügades.

,,Mida see tähendama peaks?" küsisin, üritades rahu säilitada.

,,Uurime välja." naeratas ta ja astus koridori, jakk õlal rippumas. Vaadates, kuidas ta trepist alla läks, tundis kahjurõõmu. Ka tema oli midagi muud, kuid ma ei olnud piisavalt uudishimulik, et selle tagamaid välja uurida. Kartsin põruda ja mitte ainult selles. Kartsin ka kukkuda ja auk tõotas pikk ja libe olla.

JÄRGMISE PÄEVA HOMMIKUL, KELL 07.00

Ärkasin kriipiva heli peale, nagu keegi veaks kontskingades jalgu mööda põrandat järgi, ainult, et see oli veel hullem, sest kui ma silmad avasin, nägin Claire'i minu reisikohvriga. Ta seisis mu riidekapi ees ja vaatas seal käed puusas ringi, raputades iga natukese aja tagant hukkamõistvalt pead.